Sinilõvid? EMil säranud Belgia mängija andis Eesti võrkpallikoondise uhkele hüüdnimele ausa hinnangu
Eesti ja Belgia, need on meeste võrkpallis juba vanad sõbrad. 2010. aastast alates on kohtutud 11 korda, Eesti on võitnud kuus ja Belgia viis matši. Need on kaks väikest, aga sitket tegijat maailma võrkpallis, tõsi, tiitlivõistluste tulemuste mõttes on Belgia Punased Draakonid Eesti Sinilõvidest olnud siiani sammu või kaks eespool. Nemad on jõudnud kahel korral järjest MM-finaalturniirile, särasid mullusel EM-il ja tulid Maailmaliiga tugevaimas grupis seitsmendaks.
Kuid tänavu on Euroopa Kuldliiga alagrupiturniiril jäme ots siiani meie käes. Rakveres saadud 3:1 võit ja Belgia poolt Slovakkiale punkti loovutamine on tekitanud olukorra, et isegi kui homme kell 18.30 Kortrijkis algava mängu võidab Belgia 3:0, ei tähenda see veel nende jaoks alagrupi esikohta. Kui järgmisel nädalal seljatab Eesti Slovakkia 3:0 või 3:1, on grupi esikoht ja finaalturniiri pilet Gheorghe Cretu hoolealuste käes. Mõistagi ei rehkenda eestlased, pliiats ja paber käes, punkte kokku, vaid tahavad võtta revanši aasta tagasi Kortrijkis saadud 1:3 kaotuse eest, mis viis Belgia MM-finaalturniirile ja jättis Eesti esimesena joone alla.
„Loodan, et seegi kord on Kortrijkis tulemus sama!” muheles Stuer mullust MM-valiksarja lisaturniiri meenutades. „Eesti juhib Kuldliigas meie ees nelja punktiga. Väga hea oleks kodus võita, usun, et olemegi selleks võimelised, kuid kardan, et viimases voorus ei kaota Eesti Slovakkiale punkti. Teie meeskond on oluliselt kõvem. Loodan, et nii läheks, aga ei usu.”
Kapten on tagasi, kuid teine nurk läks puhkusele
Võrreldes Rakvere mänguga on Belgia koosseis muutunud tugevamaks. Tagasi on nurgaründajast kapten Sam Deroo, kes vedas Belgia eelmises ringis Slovakkia vastu juba kindlale 3:0 võidule. Lisaks on võistkonnaga ühinenud sidemängija Stijn D'Hulst ja teine libero Jelle Ribbens. Kihlveokontorid on täiendusi pidanud koguni sedavõrd oluliseks, et kui Rakveres hinnati kohtumise eel Eesti suhteliselt kindlaks soosikuks, siis nüüd on vastupidi.
„Deroo on tagasi, samas teine nurgaründaja Tomas Rousseaux läks nüüd puhkusele. Kokkuvõttes on üsna sama seis. Okei, Deroo on meie kapten, kuid ka Rousseaux on väga vajalik mängija,” hindas Stuer, kelle sõnul on Kuldliiga Belgiale heaks ettevalmistuseks mõeldes sügisesele MM-ile. „Näis, kas tuleb välja nii, et mõned mängijad saavad selle turniiri jooksul puhata ja võistkonnas on mõned uued näod. Igal juhul on see noortele hea võimalus meeskonda sulandumiseks. Kahe-kolme aasta pärast vajame me neid. Hea, et treener sellele mõtleb.”
Belglase näost libiseb üle selge pettumusevari, kui ta meenutab mullust edu Maailmaliigas ja sellele järgnenud skandaali – maailma võrkpalliliit tegi ootamatult süsteemi ümber, visates Belgia uuest Rahvuste Liigast välja ja võttes asemele suured rikkad riigid. „Kahju, et me pole uues Rahvuste Liigas. Eelmisel aastal mängisime ju väga hästi, tulime Maailmaliiga esimeses tugevusgrupis 12 võistkonna hulgas seitsmendaks. Aga kui sul on palju raha... siis pääsed Rahvuste liigasse. Kahju. Kuid teisalt Eesti vastu mängimine sobib meile ideaalselt. Väga heal tasemel meeskond ja mängijad. Avamängu kaotasime 1:3, meile on seega see MMi ettevalmistuseks väga hea proovikivi,” mõtiskles Stuer.
Sinilõvid - perfektne nimi
Niisiis kohtuvad homme taaskord vanad sõbrad: Punased Draakonid ja Sinilõvid. Kuidas viimase paari aasta jooksul Eesti koondise juurde tekkinud hüüdnimi Sinilõvid kõrvaltvaatajale kõlab? Ega see äkki liiga suureline ole? „Ei, see on perfektne! See on lõbus nimi. Arvan, et kõik rahvuskoondised võiksid midagi sellest teha. Vastasel juhul oleks nimeks ju vaid Eesti võrkpallikoondis. Ma usun, et ka toetajatele annab see midagi juurde. Leian, et see on oluliselt parem kui olla lihtsalt Eesti koondis,” andis siiralt kõnelenud Stuer ausa hinnangu. „Eestil ei maksa oma võrkpallimeeskonna koha pealt küll tagasihoidlik olla või midagi häbeneda. Ma ei tea küll teie jalgpallimeeskonna kohta öelda, kuid võrkpallikoondis on tõesti väga-väga hea.”
Belgias on sellised hüüdnimed väga tavalised. „Meil on hüüdnimed kõigil rahvusvõistkondadel. Isegi bobitiimi kutsutakse Punasteks Kuulideks. Kõikides nimed on sees kas punane, kollane või must (Belgia lipuvärvid – M. R.). Näiteks võrkpallinaiskonda kutsutakse Kollasteks Tiigriteks, jalgpallimeeskonda Punasteks Kuraditeks. See on tore. Ja meie oleme Punased Draakonid,” selgitas Stuer, kes järgmisel aastal esindab Meneni Prefaxise võistkonda, mille ridades mängis pool lõppenud hooajast Eesti koondise libero Rait Rikberg.
