Ainuüksi Froome´i startimine Girol oli juba küsitava väärtusega. Kas mees, kellel on käsil dopingujuhtumi arutelu eelmise aasta Vueltast (halb analüütiline leid), ikka peaks enne juhtumi lõplikku lahendust võitlusväljale ronima. Jah, tal on selleks juriidilised õigused olemas, kuna salbutamol on küll keelatud ainete nimekirjas, aga klausliga, et arstlike ettekirjutuste olemasolul võib ainet limiteeritud koguses manustada. Froome´il läks Vueltal limiidiga pahasti... aga seni pole see suures pildis midagi halba tähendanud. Mõnes mõttes jabur. Milleks siis limiidid, kui nende ületamine suurt ei tähenda? Kaheksa kuud on möödas ja mees sõidab endiselt karistuseta võidu.

Froome´i seljataga olev Sky meeskond on moraalseid norme seni tühiseks pidanud ja lähtunud vaid juriidikast. Ühest küljest isegi arusaadav, kui reeglid lubavad, siis miks mitte. Tagasihoidlikkus ei ole sporditegemise juures mingi voorus.
Huvitaval kombel on juba välja käidud veksel, et isegi kui Froome´ile võistluskeelu näol lõpuks karistus tuleb, siis Giro võit löögi all ei ole. Tundub, et mõned on võrdsemad kui teised ja UCI on endiselt varmas sõlmima arusaamatuid erikokkuleppeid. Mõelgem vaid tagasi Lance Armstrongi juhtumile, kus selgus, et Armstrong toetas rahaliselt UCI x-programme ning vastutasuks vaadati nii mõnelegi asjale läbi sõrmede.

Froome tegi Pantanit

Froome on esimene pärast traagilise saatusega itaallast Marco Pantanit, kes Giro d`Italia lõpetanud üldvõitjana ja olnud samal ajal ka parim mägedepunktide arvestuses. Pantani vägitegu jäi aastasse 1998, Froome suutis sama 20 aastat hiljem.
Pantani puhul selgus hilisemalt, et puhas mees ta polnud. Froome´i osas me kogu tõde veel ei tea. Eks mängureeglid ajas muutuvad ja robustsemate võtete asemel, mille „parim enne“ mingil hetkel arusaadavalt täis tiksub, minnakse sujuvalt üle üha peenematele protseduuridele. Froome´i endise tiimikaaslase Bradley Wigginsi puhul üles kerkinud TOE (meditsiiniliste erilubade) juhtumid on ilmselge viide võimalike lisakäikude otsimisele. Rattur võib õigustuseks rääkida ükskõik mida, aga kui erandite tegemine ja ainete manustamine toimus pidevalt suurtuuride eel, siis on raske leida muud seost kui seda tehti sportliku eelise saamiseks.

Agoonia rattasadulas

Giro lõpp oli iseenesest täis ootamatuid pöördeid. Viimase kolme päevaga keerati üldseis pea peale. Froome alustas 19. etappi üldarvestuse neljandalt kohalt, liidrist Simon Yates´ist maas 3.22. Juba eelmisel päeval nõrkuse märke näidanud Yates kustus täielikult. Pea kaks nädalat roosas liidrisärgis püsinud britt jäi etapi võitnud Froome´ile alla 38 minutiga ning langes kokkuvõttes hoobilt 18. kohale. See oli agoonia esimene vaatus.
Päev hiljem kukkus piltlikult öeldes kolinal kokku prantslane Thibaut Pinot, kes oli üldarvestuse kolmas mees. Pinot kaotas etapil üldarvestuse parematele 39 minutiga ja leidis end samuti teise kümne keskelt. Prantslane oli nii kurnatud, et vajas finiši järgselt meedikute abi ning seejärel katkestas sootuks.
Froome seevastu lammutas viimastel mägistel etappidel kui noor jumal. Liidrisärgi toonud etapil ründas Froome 80 kilomeetrit enne finišit, päeva eelviimasel rängal tõusul ja jaksas ihuüksi lõpuni välja. Pärast etapi lõppu sõnas mees, et ta sõitis limiidi piiril, mitte üle selle. Lähimad konkurendid, samuti maailma klassi mägironijad kaotasid kolme minutiga.

Silmas pidades rattaspordi üldist kuvandit on Froome´i võit vaata, et kõige viletsam stsenaarium, mis Giro d´Italial juhtuda sai. Tore, et ta isiklikult mahub igasugu eksklusiivsetesse klubidesse, aga ausa mängu reeglid, võttes ainuüksi moraalse vaatenurga, on seatud kahtluse alla. Nooremale põlvkonnale väga vale signaal.