Miks Andrus Ansip tegelikult võrkpallikoondise ilma rahata jättis?
Sel reedel ilmuvas raamatus „Terava keelega. Avo Keele ja võrkpallimeeskonna lugu” on muu hulgas juttu 2009. aastal kirgi kütnud juhtumist: esmakordselt EM-finaalturniirile murdnud võrkpallikoondis ei saanud riigilt ettevalmistuseks palutud toetust.
Peatükk raamatust.
„Sport ei pea olema riigi sport“ ehk Miks Ansip vigurdas
„Sport ei pea olema riigi sport. Spordi toetajad üle maailma igal pool on eraettevõtted, üksikisikud ja riigi sport on totalitaarsetes režiimides aktsepteeritav nähtus.”
Need Andrus Ansipi 2009. aasta aprillis lausutud sõnad on raiutud Eesti spordilukku, sümboliseerides eelkõige valitsejate kõrkust ja puudulikku empaatiavõimet. Miks ta nii ütles? Milline on märgiliste lausete tekkelugu?
EM-finaalturniirile jõudmine on Eesti spordis haruldane sündmus. Jalgpallurid ja käsipallurid pole valitute sekka küündinud. Korvpallurid on EM-ile pääsenud 26 iseseisvusaasta jooksul kolm ja võrkpallurid neli korda. Süsteemis haigutas aga auk. Kordaminek tõi alaliidule üksnes lisakulutusi ja peavalu. 2008. aastal alanud majandussurutis muutis olukorra eriti raskeks. Hasartmängumaksu alalaekumise tõttu kaotas võrkpalliliit 2008. aasta eelarvega võrreldes miljon krooni. Henn Vallimäe pöördus Ansipi poole viisaka kirjaliku palvega eraldada rahvusmeeskonnale ettevalmistuseks sihtotstarbelist toetust 1,5 miljonit krooni.
Vastust ei tulnud.
Seejärel palus võrkpallirahvas TV3 reporteril valitsuse pressikonverentsil teha järelepärimise. Seal andiski Ansip ootamatult kaela sadanud küsimusele turtsaka vastuse. Eelkõige ärritas võrkpallureid äraütlemise toon ja põhjenduse ebaloogilisus.
Õhtuleht:
„„Ei tea, kas härra peaminister pole kursis, et Eesti riik toetab läbi olümpiakomitee sporti? Kas tema arust on Eesti siis totalitaarne riik?” tahtis koondise peatreener Avo Keel teada. „Võib-olla kosmoses paistavadki asjad teistsuguselt. Pole ta ju ise ka päris kindel, kas on ufo või inimene.”
Keele hinnangul ei pea riik ilmtingimata vollekoondist aitama, kuid ära oleks võinud öelda soliidsemalt ja loogilisemalt põhjendades. „Oleksin väga hästi aru saanud, kui härra peaminister oleks öelnud: teil on 12 tervet meest, meil on täna palju suuremaid hädalisi. No ongi,” tunnistas Keel.
Võrkpalliliidu tegevjuht Henn Vallimäe kaitses natuke Ansipit. „Selle totalitaarse režiimi märkusega pidas ta tõenäoliselt silmas toetuste jagamist riigireservist – ega Ansip poolearuline ole,” uskus Vallimäe. „Kuid siis ta võiks mäletada, et reservist jagatakse hulgaliselt miljoneid medalivõitjatele ja nende treeneritele. Me ei küsi ju ka niisama almust.””
Miks ikkagi esmakordselt EM-ile jõudnud võrkpallurid riigilt tuge ei saanud? „Peaminister ei saa hommikul peegli ees habet ajades otsustada, et toetame teda või toda. Ei tohi näo järgi otsustada,” selgitab Ansip raamatu autorile, et ei tahtnud luua pretsedenti. „Eesti maksumaksja toetab sporti läbi EOK. Kui süsteemi loojad ei austa süsteemi, kes seda siis austama peaks? Kui keegi lihtsalt vaataks lakke ja ütleks: „Te, kutid, ei tea midagi, õige otsus on selline.” Ma ei pea põhimõtteliselt õigeks välise survestamise ja meediakampaania mõjul õiglase ja kõiki võrdselt kohtleva süsteemi kallutamist.”
Vaatame seda õiglast ja kõiki võrdselt kohtlevat süsteemi lähemalt. Aastail 2008–2009 eraldas riik BC Kalev/Cramole ja Tartu Rockile kokku kümme miljonit krooni. Igasuguste kriteeriumide ja süsteemideta. Esimesel aastal sai viis miljonit ainult Kalev, teisel tuli viiest loovutada 1,5 tartlastele. Kusjuures – huvitav-huvitav! – Kalevi mänedžer oli varem Ansipi nõunikuna töötanud reformierakondlane Remo Holsmer. Raha jagamist saatis ilus jutt noortetöö edendamisest, ometi kulus lõviosa leegionäride värbamiseks. Või kuhu need noored siis jäid?
Võrkpalliliidu veebiportaal volley.ee küsis veebruaris 2009 kommentaari ja Keel ei hoidnud end tagasi:
„Mul pole midagi selle vastu, kui riik otse spordiklubisid toetab. Praegu puuduvad aga rahajagamisel kriteeriumid. Ma ei jaga mõtet, et raha ei haise. Eelmisel aastal Kalev/Cramole riigilt eraldatud viis miljonit haiseb ikka ülirõvedalt. 1995. aastal öeldi mulle ja Kaido Kreenile Atlanta olümpia rannavõrkpalliturniiriks valmistudes, et näidake tulemust, siis saate ka raha. Okei, Kalev/Cramo sai mullu viis miljonit, kuid nende hooaeg ebaõnnestus. Nüüd pidanuks riik ütlema, et enne uue toetuse saamist peate taset tõestama. Aga ei, juba on uued miljonid soolas.”
Ja veel:
„Ma pole Kalev/Cramost lollimat klubipoliitikat näinud. Seda, mis eelmisel hooajal juhtus, ei saa ainult peatreener Veselin Matići kraesse ajada. Peeglisse peavad vaatama ka klubi juhid. Meeskonnast käis läbi ridamisi nullilähedase väärtusega jugoslaavlasi. Võrkpallis ehitaks viie miljoniga sellise püramiidi, et Tutanhamon keeraks hauas ringi. Või tooks Selverisse viis miljonikroonise aastapalgaga mängijat ja müdistaks eurosarjade Final Fourides. Kalev ei saanud aga alagrupistki edasi. Ajal, mil riigieelarvest tuleb kärpida miljardeid, mõjub kahele korvpalliklubile raha eraldamine veelgi vastuvõetamatumalt. Kuhu jääb nüüd riigimehelikkus?”
See emotsionaalne tiraad ilmus kaks kuud enne Ansipi äraütlemist. Asi puhuti suureks, meedias lahvatas korralik skandaal. Keel jäi oma sõnade juurde, ehkki lisas täpsustuseks, et ta kriitika käis andja, mitte küsija pihta.
Keel: „Ansipi vastus meie palvele oli täiesti jabur. Arvan, et see minu varasem kommentaar tekitas solvumist. Sest need härrad ja prouad, kes jaksavad ukselt uksele käia ja valimisteks propagandat teha, on ju kõik hirmus kõva egoga. Mõni suudab häbenemata ajada täielikku villast. Tõenäoliselt oligi totalitaarriigi jutt tingitud minu ütlemisest. Tundub, et valitsejad ei suutnud üle olla ühe treeneri sõnapahvakust. Peaministril peaks nii palju klassi olema, et isegi kui keegi paugutab nagu mina – kas põhjusega või ilma –, siis ei lasku ta samale tasemele.
Riigi esmane ülesanne peaks olema hoolitseda rahvuskoondise eest, mis läheb Eestit esindama. Positiivse vastuse korral oleks hakatud mõtlema ehk Euroopa liigas osalemisele või muud moodi otsima tugevamaid treeningupartnereid. See ei oleks tähendanud, et koondislaste päevaraha oleks metsikult tõusnud. Veel minu treeneriaja lõpus oli kõigi laagrisse kutsutud meeste kuustipendiumi põhiosa 650 eurot ja lõpuks koondisse valitud said tagasiulatuvalt 150 juurde.”
Kasu oli kokkupõrkest nii palju, et märgati auku süsteemis. Hakati kõva häälega rääkima vajadusest luua pallimängude edufond. Räägiti, räägiti, räägiti. Ja räägiti. 2015. aastal see lõpuks sündis. Finaalturniirile pääsemise korral saavad suure koosseisuga olümpiaalade võistkonnad nüüd riigilt ettevalmistuseks 200 000 eurot. Kaks korda suurema summa kui võrkpallurid Ansipilt palusid.
***
Raamatu esmaesitlus toimub 15. detsembril kell 16 Viru Keskuse Rahva Raamatu poes. Tutvuda ja tellida saab raamatut SIIT.
