Harrastajate korvpalliliigas tuleb ette, et sõprusringist moodustunud meeskonnal pole pingil treenerit, vaid vahetusi tehakse siis, kui keegi on väsinud, minutilisi mõtlemisaegugi võetakse peamiselt puhkuse eesmärgil. Tipptasemel asjad nii ei käi. Raske oleks ette kujutada, et Hispaania, Kreeka või Türgi meistriliigas tuleks mõni meeskond mängule treenerita.

Tallinna Kalevi korvpallimeeskond teeb aga kõik näitamaks, et Eesti on korvpallimaa staatusest valgusaasta kaugusel. Justkui täiesti normaalseks peetakse olukorda, kus meistriliigas neljandal kohal asuv meeskond läheb oma lähima konkurendiga kohtuma treenerita. Et Eesti korvpalli veelgi tõhusamalt häbistada, talitati samamoodi ka rahvusvahelise mõõtmega Balti liigas.

Pärast hooaega peatreenerina alustanud Raido Roosi vallandamist tema ametisse tõusnud Kalle Klandorf on avalikult ütelnud, et annaks selle koha esimesel võimalusel käest. See seletab ka suhtumist – keset hooaega sõitis ta varem kavandatud reisile. Nii jäigi meeskond juhita. Mingil määral võib väikese Kalevi nappi inimressurssi mõista, kuid piinlikust olukorrast pääsemiseks oli lihtne lahendus käepärast.

Kalevil on ju oma noorte süsteem, kus töötab meistriliiga kogemusega treener Aivo Erkmaa, kes ühtlasi on ka teises liigas palliva duubelmeeskonna juhendaja. Oleks ju üsna elementaarne ta keeruliseks perioodiks esindusmeeskonna juurde komandeerida. Või on selles klubis püramiid ainult paberil ja tegelikult koostööd polegi? Häbiväärne lugu igatahes.

Distsipliin on edu alus

Leedulane Donaldas Kairys tõmbas Kalev/Cramo korvpallimeeskonna peatreeneriks saades meeskonnas ohjad pingule. Ilmselgelt oli see vajalik, et äratada mugavustsooni vajunud seltskond. Tippliigas – mida muud see Ühisliiga siis on? – palliv meeskond ei saa kulgeda vabakasvatuse tasemel reeglitega. Kord ja distsipliin, ka väljaspool mänguväljakut, on väga olulised.

Eestis on meeskonna reeglitest üsna vähe räägitud. Seni on esirinnas olnud jalgpallurid ja seda peamiselt tänu välistreeneritele. Korvpallis on olnud aegu, kui isegi koondise tasemel oli elu üsna vaba. Tiit Sokk suurendas professionaalsust, kuid klubides pole tõsiselt võetavatest reeglitest olnud eriti midagi kuulda. Distsipliin on aga edu alus ja leedulasest treener tõi selles vallas uusi tuuli.