Hirm Kristjan Ilvese pärast
Ilves, Kristjan Ilves. Kohe, kui kuulsin, et Sildaru vigastus ei lubagi tal Pyeongchangis õhulendudega rahvast vaimustada, tekkis mul väike hirm kahevõistleja pärast. Et mõistagi otsitakse nüüd kedagi, kelle kukile laduda ootuste ränk koorem. Kõige loogilisem valik on Ilves ja tundub, et nii kipubki minema.
21-aastane sportlane ise on seadnud eesmärgiks tulla olümpial esikümnesse. Tema peabki lootma ja uskuma. Siht pole küll utoopiline, aga kahtlemata raskesti saavutatav. Eelmisel talvel lõpetas ta MM-il 23. ja 27. kohaga, MK-etapil kerkis korduvalt ka teise kümnesse, parimaks jäi 14. positsioon. Suvistest headest tulemustest ei tasu mingeid järeldusi teha, ootame esimesed MK-etapid ära, enne kui midagi ennustame.
Aga seejärelgi pole tark hakata liigselt trummi taguma ja ootustele puid alla panema. Las Ilves läheb võistlustele vastu rahulikult. Meedia ja ka tugitoolisportlased peaksid sel talvel varuma vastutustundlikku kainust, unustada tuleks kõlavad pealkirjad ja mürgised kommentaarid, kui suured unistused ei täitu. Jätame sportlastele võimaluse üllatada! Loomulikult võib loota ideaalset õnnestumist, aga ei tasu unustada, et kõik teisedki sportlased on täpselt sama moodi aastaid selleks võistluseks valmistunud. Esimese asjana tuleks Eesti koondisel üle lüüa eelmise, meie jaoks ajaloo halvima olümpia parim individuaalne tulemus – iluuisutaja Viktor Romanenkovi 24. koht. Alustame sellest, siis vaatame edasi.
Kui hakata liiga kramplikult mõtlema ainult Eesti sportlaste kohtade peale, võib kogu olümpiakogemus muutuda ebameeldivaks ja valuliseks. Sestap soovitan nüüdsetel mängudel nautida spordipidu kui sellist, tippude heitlusi, tutvuda uute aladega ja tunda rõõmu kaasmaalaste suurte ja väikeste eneseületuste puhul, olgu need pealegi teises, kolmandas või neljandas kümnes.
Ka ajakirjanikud võiksid arvestada reaalsusega. Jahmusin, kui kuulsin, et ühes Eesti päevalehes kavatsetakse olümpia ajal pühendada spordile vähemalt 12 lehekülge. Milleks? Millest? Kellele? Ei tundu mõistlik. Torino olümpia ajal, kui Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu hankisid kolm kuldmedalit, oli spordikülgede maht mitu korda väiksem.
