„Tere head kaasteelised! Käesolevaga annan teada, et minu viimane tööpäev Eesti Suusaliidus on esmaspäeval, 17. aprillil 2017. Seoses büroo juhataja ametikoha kaotamisega jagatakse minu senised tööülesanded teistele töötajatele. Selle kohta saab infot peasekretär härra Tõnu Seililt. Tänan teid meeldiva koostöö eest kõigi nende 25 aasta 6 kuu ja 17 päeva jooksul,“ teatas Viinapuu kolleegidele saadetud kirjas.

Pole ilmselt liialdus väita, et sellega jätkus juba aastaid kestnud suusaliidu koosseisu muutumine. Mäletatavasti heitis suusaliidu juhatus 2015. aasta lõpus Viinapuule ette seda, et ta kuulab pigem endiselt oma hea sõbra Mati Alaveri korraldusi, minnes mööda murdmaasuusatamise toonasest alajuhist Robert Päkast.

Seil kinnitas Delfile, et Viinapuu lahkumine tulenes üksnes organisatsiooni struktuuri üldisemast muutusest ja mingeid muid põhjuseid sealt otsida ei tasu. „Suur tänu Üllele tehtud töö eest! Ta on ära teinud kahtlemata suure töö. Aga midagi pole teha, aeg on edasi minna, organisatsioon muutub,“ selgitas Seil.

Tema sõnul ei tulnud otsus otseselt majanduslikest teguritest ega sõltunud konkreetsest persoonist. „Tegemist on tavalise organisatsiooni sisemise uue pildi loomisega. Ülle ülesanded on olnud erinevad, need jaotatakse ära nende töötajate vahel, kes alles jäid. Paljud teenused, näiteks raamatupidamine, on meil üldse sisse ostetud. Nii neid asju ümber ja üle vaadates ei näinudki me põhjust büroo juhataja koha jaoks. Nõnda otsustasime teha koondamisettepaneku,“ põhjendas Seil.

Kas lahkuminek oli sõbralik? „Jah, ma loodan küll,“ kostis suusaliidu juht. „Meie poolt vaadates ei ole küll mingit muret või ma ei tea, mis sõna kasutama peaksin. See otsus oli kaalumisel juba mõnda aega. Lahkuminek oli rahulik ja me soovime Üllele edu.“