"Me tegime midagi kõigile eestlastele. Kui tahad näha, mida see mäng ja need 6000 pealtvaatajat Eesti võrkpallile tähendavad, siis vaata, kui palju lapsi praegu väljakul on," suunas Cretu pilgu areenile, kus pärast mängu paarkümmend mudilast entusiastlikult palli üle võrgu lõid. "See on kogu selle ettevõtmise eesmärk."

"Ma loodan, et mind ei jääda Eestis mäletama mitte ainult võrkpalli pärast, vaid ka seetõttu, et täna (eile - toim) tõime me esmakordselt Tondirabasse täismaja," muigas Cretu.

"Mis võiks veel parem olla Eesti võrkpallis? Kui me suudaksime investeerida rohkem noortesse. Me vajame ka koondises meeletut tuge, sest mina üksi ei tee ju mingit tulemust, kui uusi talente peale ei tule. Ma loodan, et juba järgmisel aastal on koondises neli-viis noort ja näljast mängijat, kes on võimelised 6000 inimesele taas sarnase emotsiooni pakkuma."

Kui siinkirjutaja ütles lõpetuseks tunnustavalt, et intervjueeritava jutt kõlab pigem eestlase kui ühe välismaalt palgatud peatreeneri moodi, muutus ka rumeenlane emotsionaalsemaks.

"Jah... Ma võin olla siin tõeliselt uhke. Ka mu pere tuli eile Tallinna, nemadki tunnevad end siin koduselt. Ütlesin juba eelmisel aastal, et kui mulle pakutaks Eesti kodakondsust, võtaksin selle kogu südamest vastu."

Kuivõrd Rumeenia ja Austria kodakondsus Cretul juba on, tuleks tema viimases lauses öeldut võtta ilmselt eelkõige kui suurt tunnustust ja tänuavaldust eestlastele. Ent kes teab, meie lootsile tõesti imponeerib Eesti ja eestlased, seega - ära iial ütle iial!