Mitut liftisaatjat on olümpial vaja, et sõita viiendalt korruselt alumisele? Vastus ajab teid muigama

Rio de Janeiro olümpia paneb kohati elu üle järele mõtlema. Aga palju ajakirjanikul selles möllus ikka aega mõtiskleda on – korra mõtled, muigad, kehitad õlgu ja liigud edasi.

Rio Olümpiastaadionil on selline omapära, et pressitribüünilt intervjuutsooni, kus sportlastega võistluse järel rääkida saab, läheb umbes 5-7 minutit. Esiteks on see kaugel, teiseks on trepp väga kitsas ja tipphetkedel täiesti ummistunud. Sealt pole lihtsalt võimalik kiiremini alla saada. Proovitud.

Seega tuleb end aegsasti minekule asutada, kui Eesti sportlane hakkab areenilt lahkuma. Kui Maicel Uibo sai kuulitõukes ootamatult nulli ja tundus, et sportlased tuuakse intervjuutsoonist läbi, jooksime kui traavihobused sinna. Kahju, et ei taibanud filmida lippavaid kolleege – polegi Jaan Martinsoni ja Peep Pahvi nii kiireid liigutusi tegemas näinud! Higiste ja lõõtsutavate meeste pettumuseks kümnevõistlejaid siiski intervjuutsoonist enne päeva lõppu läbi ei toodud.

Aga enne jooksmise faasi tuleb liftiga viiendalt korruselt nullkorrusele saada. Ja see on päris eepiline teekond. Sest lift (kokku on neid kolm) on üliaeglane. Sa ootad ja ootad ja ootad. Kusjuures näiteks pärast Usain Bolti võistlust ootab seda lifti samaaegselt 50 inimest. Kõik ei mahu mõistagi peale, tekib trügimisi, vaidlusi ja muid olukordi.

See selleks. Kirjutada tahtsin hoopis sellest, kuidas organiseerijad selle mure lahendasid. Ühel päeval ilmusid välja sellised tegelased nagu liftisaatjad. Kenad ja viisakad vabatahtliku vormis piigad. Harva üks, reeglina kaks, vahel ka kolm. Ja kuna liftiga üles-alla sõitmine on väsitav, siis mõnedel on kaasas tool.

Niisiis, mis on muutunud? Nüüd me ei pea enam ise nuppe vajutama. Lähme lifti ja jälgime mängu: reisisaatja vajutab viiendal korrusel nii igaks juhuks kõik nupud läbi ning reis võib alata – neljas, uksed avanevad talumatu aeglusega, kedagi peale ei tule, välja ka ei lähe, uksed sulguvad endiselt väärikas tempos, mitte põrmugi kiirustades, kolmas korrus… Ja kõik kordub. Ja kordub. Ja kordub. Kohati pistavad liftisaatjad uste sulgumise eel veel pea välja, ajavad mõne teise vabatahtlikuga törts juttu ja venitavad liftireisi veelgi pikemaks. Ja mõistagi mahub nüüd sinna lifti reisisaatjate arvelt üks, kaks või kolm inimest vähem.

Olles nüüd progressiivses Uues Maailmas säherduse luksuse ära proovinud, teen siinkohal Tallinna linnavalitsusele kodanikualgatuse korras ettepaneku, et meiegi armsa vabariigi pealinnas võiks ellu kutsuda ülalmainitud teenuse – inimesed leiavad rakendust ja saab vähemalt nalja.