Mängule olid pandud suured ootused, kohalikus meedias arutati peatreener Didier Deschampsi valikute üle ning võimalusi Paul Pogba ja Antoine Griezmann pingile jätta, kuna esimeses mängus Rumeeniaga ei olnud mehed sellisel tasemel nagu vaja. Albaania vastu alustanud Anthony Martial ei paistnud millegagi silma ja ta oli vajalik välja vahetada, Kingsley Coman suutis aga luua teravusi.

Esimesel poolajal näitasid prantslased mängu millega meistriks ei tule. Esimene võimalus loodi küll juba mängu 4. minutil, kuid järgmist võimalust tuli oodata 35 minutit. Pigem olid head võimalused Albaanial ja ei oleks saanud ütelda, et väljakul on kahe erineva klassiga võistkonnad.

Prantsusmaa meeskonnal puudus agressiivsus ja tahe, mängiti turvaliselt ja palli liigutati oma poolel, ees ja viimasel kolmandikul oli rünnak hästi staatiline, ei olnud vajalikke liikumisi ja võeti vastu valed otsused.

Poolajal saadi riiestusruumis peatreenerilt kõva peapesu, sest kodusel EM-il ei ole vääriline nii mängida. Paul Pogba tõi teravust juurde, alustati hästi ja selle rütmiga mindi lõpuni. Tulid ka olukorrad, anti madalaid ja kõrgeid tsenderdusi, kuid Olivier Giroud’l ei õnnestunud palli kuidagi raamidesse saada. Keskelt aga oli raske läbi suruda, sest albaanlased olid end seal hästi ära pakkinud.

Mängu lõpuks kandis surve siiski vilja, kui Antoine Griezmann unustati üksinda kasti ja ründaja lõi ära. Sellega olid albaanlased vaimselt ka murdunud ja nad ei suutnud enam midagi. Üritati küll rünnata ja pikka palli mängida, aga kaitses tekkisid augud ja nii lõi Dimitri Payet lõppseisuks 2:0.

See raske võit oli tõeline kergendus, sest ise olin ka peaaegu alla andmas, sest tekkis küsimus - kas tõesti ei suudeta ära karistada. Minu arust ei suuda Prantsusmaa piisavalt rünnakuid laveerida, erinevate vastastega tuleb midagi uut üritada.