KOMMENTAAR: Mait Riisman: eestlased on ikka üks sant rahvas küll
Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli on jälle milleski süüdi. Mitte selles, et ta Eesti spordirahvale raha ei otsi, lubas ju, aga selles, et ta raha leidis, aga vaata, hääletamise protseduuris leiti vigu.
Vahel tundub, et niisugused asjad võivad sündida ainult Eestimaal. Oleme ju peale rasket nõukogude okupatsiooni saanud lõpuks õigusriigiks. Ma pole end kunagi EOK presidendi karvasilujaks pidanud, aga kui Seli ütleb, et ta ei saa aru, milles teda süüdistatakse, siis ütlen mina samuti: ma ka ei saa aru, milles teda süüdistatakse.
Enamus rahvast hõõrub muidugi rahulolust käsi: „Lõpuks saab see nõukogude aja võmm ja suli ka sule endale sappa! Istub sadama nõukogus ja kandib muudkui raha!“ Nii ju paljud poliitilised oponendid pärast sponsoriotsust hambaid krigistades kuulutasid. Mind võõrad ärid ei huvita, teise mehe rahakoti vahele ma ei piilu. Kui mõne mehe tagumik ühele toolile ära ei mahu, siis tuleb ka öelda: „Kuule mees, mida sa seal sadama nõukogus istud, kui sa Eesti Olümpiakomiteele ka raha välja ei räägi!“
Meil aga käib kõik vastupidi. Oled selles veel süüdi! Ah et seal on kõik nii vaesed inimesed, eesotsas selle Ukraina ehitajaga, kes nimetas meedias Tallinna Sadama juhatuse otsust eEesti spordi toetamisel „õnnetuks EOK sponsorluseks.“
Egas midagi, ootame, kuni ka see „vaene mees“ veidikenegi rikkamaks saab ja on valmis Eesti spordilastele midagi ohverdama. Siiani pole nagu midagi erilist kuulda olnud. Selle eest vaadake, kui targa otsuse tegi möödunud aastal Eesti Energia juhatus! 500 000 eurot EOK-le? Olete hulluks läinud või? Tõmbasite oma koalitsioonipartnerile vee peale ja nüüd tulete meie käest raha küsima? Kas riigifirmade juhtidest ei sõltu liiga palju.
Vett tõmmatakse meil üksteisele peale juba Tammsaare Andrese ja Pearu aegadest. Seal uputati naabrimeest, siin Eesti sporti - las uhub kanalisatsiooni. Kõige huvitavam kogu selle loo juures ongi see, et paljud „tahan annan, tahan ei anna“ - nii nimetatud Eesti spordijuhid - istuvad tänaseni EOK täitevkomitees. Kirjutasin muiates juba peale kaks aastat tagasi toimunud EOK valimisi, kui Seli lahkelt raha jagas: „Nüüd on siis lõpuks Eesti laguneval spordimajal ärimeestest läikiv katus peale löödud. Vaatame, mis saab edasi!“ Edasi hakkab Seli kohut käima.
Võibolla on niisuguse spordipoliitika juures on tõesti mõtekam riigifirmadel spordi rahastamine ära keelata ja mitmekordistada EOK toetust läbi riikliku eelarve? Kas Toompeal ollakse selleks valmis? Meil on tänu oma saavutustele riigikogu pinkidesse ju nii palju tublisid spordimehi istutatud. Siiani seal keegi suud eriti lahti pole julgenud teha. Teadagi, parteiline distsipliin.
Väikerahvas on solidaarne vaid Tallinna lennujaamas, oma olümpiasangaritele pärga kaela upitades. Kuidas saalis higistaval spordimehel argipäevaelus läheb, see omavahelisi kemplejaid ei huvita. Pirita puulobudikust mingit luksuslossi muljet küll ei jää, et saaks rusikaga vehkida: „Näe, kuidas raisad ise elavad!“ Iga alaliit maksab oma toanurga eest üürigi ise. Mõned spordialad istuvad mitmekesi toas, üksteise kukil, igaüks oma paberivirna otsas.
Ainult see EOK praegune loosung „Iga spordiala juhib tema alaliit!“ tuleks maha võtta. Ühtse rahvusspordi poliitika juures ei saa olla enam nõmedamat üleskutset. Juhtida saab hobust, mitte sporti, sest kui vanker kraavi jookseb, ei saa hobust süüdistada. Tema ei vastuta. Vaid seda heidan Selile ette, aga ei materda teda selle eest, et ta Eesti spordile raha otsib. Loodan, et ka tänane majandusminister eelmisest paremini aru saab ja parteiline sõltuvus spordi rahastamisel ei saaks meie rahvusliku väärikuse piduriklotsideks. Mitte kuidagi ei tahaks sporti aitavatele inimestele kurvalt meelde tuletada ühe rahva vanasõna „Ükski heategu ei jää karistuseta!“ Seda rahvast vist enam ei eksisteeri.
