OLÜMPIABLOGI: Esto-Sadokis elav eestlanna: parem, kui seda olümpiat poleks
1886. aastal Eestist välja rännanud talupoegade rajatud külakesest pole enam palju järel, sest Sotši murdmaasuusatamise piirkond on rajatud just sinna.
Tammsaare majamuuseumi ees pilti tehes sisenes raudvärava kaudu talumuuseumi aeda üks tädike.
"Tere," ütlesin meelega eesti keeles, kuid ta ei pannud mind tähele. Seejärel nägin, kuidas ta väravasse sisenedes värava sulgemisega hätta jäi. Pakkusin talle abikäe ning sulgesin värava väljastpoolt ise.
"Palun," ütlesin. "Tänan," vastas tädike.
"Ja räägitegi eesti keelt?" küsisin imestunult. "Räägin, kuid mitte enam väga hästi," vastas tädike. Ta alahindas ennast, sest keel oli väga puhas.
"Kuulete siin eesti keelt tihti?"
"Mitte enam väga. Hakkab meelest ära minema."
Järeldasin vastusest, et ta on siin pikalt elanud.
"Mis te sellest olümpiamöllust siin arvate?" jätkasin rabedalt.
"No parem oleks, kui seda olümpiat poleks. Paljud on selle tõttu ära kolinud. Ostnud Sotši linna maatüki ja lahkunud."
Kahjuks ei saanud ma temaga rohkem vestelda. Oli näha, et tal oli kiire. Küsisin veel, mis ta siin Tammsaare majakeses teeb. "Koristan," vastas ta lahkudes üle õla.
Sellega ka meie lühike vestlus kahjuks lõppes. Naeratasin talle ja tänasin.
Eks paistab, kas olümpiatuhinas jätkub aega veel tädikesega kohtuda ja pikemalt eestlase elust-olust Sotšis vestelda. Loodan, et jätkub.
