"Olen Heino Enden ja suure osa oma elust olnud seotud korvpalliga. Täna kuulun Eestis Korvpalliliidu juhatusse, ma ei tegutse siin treenerina ja mul ei ole korvpalliga seotud majanduslikke huvisid. Tegin sellise sissejuhatuse seepärast, et ei tekiks segadusi selle kirja motiividega. 

Viimasel ajal on avalikkuse tähelepanu all olnud Andres Sõbra juhtum, arutatakse tema sobivust treeneriks seoses tema eriti vaba keelekasutusega. Sekkun sellesse vaidlusesse ja ütlen otse, ka mina arvan, et Andres Sõber teeb korvpallile tegelikult kahju. Pean seda loomulikult põhjendama.
Avalikkuse ette on tema lopsakast keelekasutusest jõudnud ainult väike osa. Pallimängudes juhtub igasuguseid asju ja öeldakse ka kõvasti, aga Andres on ületanud igasugused piirid. Selle väljenduseks on ka poiste kiri, mis kogu selle diskussiooni algatas. „Rapla peded,“ mis oli U20 koondises igapäevane väljend, on üsna süütu võrreldes ühe treeneri iseloomustusega poiste ees, mis kõlas „Rapla kiilakas m…n.“ Päevalehte 25.09 jõudis osa tema väljendist, kus ta Silver Leppiku tätoveeringut iseloomustades ütles kogu meeskonna ees “Vägev, kurat. Tead lasen endale ka sellise tätoveeringu teha, kus Kerde ja Endeni näod mõlemad peal on ja suured t….d suus. Seda oleks kõigil vinge vaadata“.

Olukordi, kus mingi hinnangu andmiseks kästakse kedagi kellelgi midagi suhu võtta, on olnud korduvalt. Oma osa on saanud ka paljud teised treenerid, kes vähegi paremal positsioonil olnud. Näiteks aastapäevad tagasi, kui Sõber sai koha meeste koondise juures, kiitis ta meedias Tiit Sokku ja Alar Varrakut, kui väga tublisid spetsialiste, kes kõva töö on ära teinud. Kohe esimesel Rakvere Tarva treeningul tegi Sõber meeskonna ees mõlemad kolleegid erinevate „viisakate“ väljenditega maatasa.

Kõike seda saab vaadata mitut moodi. Osade jaoks on tema kõnepruuk kindlasti tore ja meelelahutuslik ning need ründavad kirja kirjutanud poisse, kes juba selgelt vajavad avalikkuse kaitset. Teiselt poolt on selge, et enamuse jaoks ei saa selline suhtlustasand olla osa suurest korvpallist. Proovige mõnele oma tuttavale soovitada, et pangu poiss Andres Sõbra trenni, et vahva treener ja värvika jutuga, õpib juurde palju uusi termineid. See näide peaks palju seletama.

Veel hullem on asi korvpalli üldise mainega. Eesti korvpall on aastakümneid olnud pallimängudest kõige enam seotud kultuuriringkondadega, paljud suured kultuuritähed on Kullami aegadest peale andnud oma toe just korvpallile. See on meie mängust teinud rahvusmängu, just teiste valdkondade inimeste toetus, mitte ainult korvpallifännid, on olnud suur tugi ja abi. Andres on korvpalli latti kõvasti allapoole toonud ja viinud selle mängu suhtluse allapoole igasugust inimliku käitumise mudelit. Raske on ette kujutada kultuuriinimesi, kes tahaks ennast samastada sellise suhtlusviisiga. 

On päris selge, et tal on olemas oma fännklubi, ka ajakirjanike hulgas. Aeg peab andma arutust, kellel on õigus, minu seisukoht on selge - kui mõõdutundetu ropendamine ja teiste halvustamine on kaasaja korvpalli olemuslik osa, siis on asi minu arvates läinud väga vales suunas ja see tuleb ühel päeval kallilt kinni maksta. 

Ma ei puuduta selles kirjas põhjalikumalt professionaalseid treeneritöö aspekte. Aga ka sellest oleks rääkida, sest väga paljud profid on arvamusel, et meil oli praegu käes üks kõigi aegade parimaid U-20 tiime ja see meeskond ebaõnnestus treener Sõbra juhtimisel täielikult. Andres ütles, et „materjal (noormängijad) oli nõrk,“ kusjuures vahetult enne turniiri esines peatreener pressis avaldusega, et meie mängijad ei jää millegi poolest alla leedulastele (tegelikult ei olnud meie mehed millegi poolest kehvemad ka lätlastest). Juba mõne kaotatud mängu järel oli Sõbra arvamus totaalselt muutunud: meil on Ladad, aga vastastel Mersud. Mulle ei meeldi inimeste kohta kuulata sõna materjal ja ma tahaks loota, et seda tulevikus ka enam ei kuule, aga on selge, et seal meeskonnas oli palju andekaid poisse. Aeg näitab. 

Olles ise mänginud korvpalli 10 aastat maailma tipptasemel, tean, et iga mängija (ka Kobe Bryant, Pau Gasol, Tony Parker jne) vajab enne mängu ja mängu ajal treeneri konkreetset mänguplaani ning taktikalist juhendamist. Kuna nägin kõiki U20 mänge vahetult saalis, pean siinkohal avaldama kõikidele mängijatele tunnustust ning kiitma neid võitluslikkuse ja tahtejõu eest olukorras, kus nad ise pidid taktikalisi detaile mängu käigus omavahel üritama kokku leppida. Kirja kirjutamine juhatusele nõudis mängijatelt julgust ja mehisust ning nende „pehmodeks“ nimetamine on äärmiselt kohatu. Kirjas sisalduv info on juhatusele äärmiselt vajalik edaspidiste otsuste tegemisel."