TÄISMAHUS: Novosjolov: amatöörina jätkates võin olümpiakullast suu kindlasti puhtaks pühkida
Kuus kuud tagasi Londoni olümpial sportlaskarjääri valusaima pettumuse üle elanud epeevehkleja
Nikolai Novosjolov on sättinud sihiku Rio de Janeirole. 32-aastase eksmaailmameistri elu unistus on endiselt olümpiakuld. Eeloleval nädalavahetusel Heidenheimi MK-etapil võistlev Novosjolov räägib intervjuus Eesti Päevalehele Londoni pettumusest, rahastamisest, meeskonnast ja eesmärkidest.
Nikolai, oled sa nüüdseks Londoni olümpia kõrbemisest üle saanud või on seda katastroofi võimatu unustada?
Nii ja naa. Kui teha meeletut tööd ühe asja nimel ja see lõpeb 11 torkega ning vähem kui üheksa minutiga, on see väga valus. Lühikese ajaga sellest üle ei saa. Olen pikalt analüüsinud, miks nii juhtus ja kus olid võimalikud vead. Loodan, et järgmisel korral sellist prohmakat lihtsalt ei saa juhtuda.
Mis siis Londonis ikkagi viltu läks?
Olin tühjaks pigistatud, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See juhtus ootamatult, üleöö. Kaks päeva enne võistlust olin purakat täis, käisin mööda olümpiaküla ja pakatasin energiast. Laske mind vaid rajale! Kui mul on selline fiiling sees, läheb tavaliselt hästi. Nagu näiteks mullu Tallinna Mõõgal, kui istusin hommikul autosse, hakkasin võistluspaika sõitma ja adrenaliin möllas. Lõpuks võitsingi.
Üks päev enne olümpiavõistlust aga ärkasin ja tundsin end imelikult. Eks närvide mäng oli kõva ja see võis jälje jätta. Järsku ägestus mul roietevahelise lihase põletik. Mind teibiti kõvasti. Aga üldjoontes see ei seganud, sest rajale minnes ei mõtle vigastustele, valu muutub kõrvaliseks. Kui võistlus oli läbi, võtsin maski peast, liikusin pressiruumi ja ühtäkki enam midagi ei valutanud. Psühholoogiline pinge oli olümpia eel nii suur, et lõi närvivaluna välja. Ei osanud õigel ajal pidurit tõmmata.
Euroopa meistrivõistluste ja olümpiavõistluse vahele jäi vähem kui poolteist kuud. Mul oli plaanis aeg maha võtta ja nädalaks soojale maale sõita: patareisid laadima, jooksutrenni tegema ja end tavamiljööst välja lülitama. Mitmel põhjusel, kaasa arvatud finantsilistel, jäi minemata. Oli valida, kas teen nädalase laadimislaagri või ettevalmistuslaagri, mõlemaks raha ei jätkunud.
Kas tõesti poleks vehklemisliit või Eesti olümpiakomitee (EOK) lisatoetuse küsimisel aidanud? Sind kui värsket EM-hõbedat, maailma edetabeli esinumbrit ja Eesti üht suurimat medalilootust Londonis.
Ma ei oska seda öelda, sest ma pole raha küsimas käinud. Enn Eichelmanni abiga saime ühelt suurettevõtjalt olümpia eel lisaraha, sest ka ettevalmistuslaagri summast jäi pisut puudu. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud küll vehklemisliidult või EOK-lt lisatoetust küsima. Kuid enda jaoks on alati kõige raskem küsida. Pean teistele selgeks tegema, miks ma olen toetust väärt, aga mulle ei meeldi end upitada. Teiste abistamiseks küsida on hoopis teine tera, siis võin põhjendada ja upitada seda inimest küll ja veel.
Kas sul on ka mingi taustajõudude tiim või teed kõike üksiküritajana?
Pisike meeskond on: mul on sparringupartner Marno Allika, massöör-mänedžer Enn Eichelmann, veel aitab Tõnu Nurk, kes käib vehklemissaalis vajaduse korral abiks.
Koostöö Ennuga algas aasta enne olümpiat. Kõigepealt tutvus Ennuga Marno ja seda tänu koduloomadele – neil on nimelt sama tõugu koerad. Siis selgus, et Enn teeb massaaži. Hakkasime massaažis käima ja ükskord ta jutu sees mainis, et peaks mõtlema taustajõududele, kes sponsoritega tegeleks. Ta lisas, et kui me vastu pole, võib ta sellega tegeleda. Loomulikult polnud meil midagi selle vastu. Minu meelest on ta meid aidanud päris kenasti.
Isiklikku treenerit sul ei ole?
Praegu ei ole, eelmisel hooajal aitas mind Igor Tšikinjov. Praegu on ta vaba mees, saaks mind veelgi rohkem aidata, kuid mul pole temaga koostööks piisavalt finantse. Detsembris lõppes tal leping Rootsi vehklemisliiduga. Meie alaliit kaalub päris tõsiselt ja püüab leida vahendeid, et teda Eestisse tuua, meeste koondise peatreeneriks. Vahel siiski konsulteerin Tšikinjoviga mõningaid asju telefoni teel.
Kui edukalt on võimalik EOK-lt saadava töötasu ja olümpia ettevalmistuse toetusrahaga sporti teha? Kui suur on sinu aastane eelarve?
Ei saa kaugeltki öelda, et olümpia ettevalmistuse toetusraha on pisku, aga see on tunduvalt väiksem kui Londoni-aastal. Teadupärast on see progresseeruv rahasumma, mis olümpia lähenedes üha kasvab (mullu said suveolümpia A-kategooria sportlased toetust 2667 eurot kuus ja praegu 1067 eurot kuus – toim).
Kui vaadata eelmise aasta tulemusi ja eelarvet, siis miinimum, mis eelarve võiks olla, on 30 000 eurot. Vastasel juhul ei saa tipptasemel konkureerida.
Mullu võtsin oma rahadega võistlustele kaasa Marno Allika. Mul on vaja konkurentsivõimelist sparringupartnerit. See tähendab, et ma ei saa teda kasutada ainult Eestis, vaid ta peab ka välismaal käima ja teistega vehklema. Välislaagreid oli mullu palju, aga puudu jäi taastumisvõimalustest. Sellise koormusega võib kesta aasta, maksimaalselt poolteist ja siis on kõik – organism väsib ära. Taastumise osa peaks eelarvele veel juurde tulema. Eelmisel aastal puudusid mul praktiliselt ka treenerikulud, välja arvatud olümpiamängud, kus ma pidin Tšikinjovile pisut maksma. Seega, ideaalis võiks rääkida 50 000 kuni 60 000 euro suurusest aastaeelarvest.
Ma saan aru, et pelgalt EOK toetusega on raske teha sporti kui professionaal?
Sporti saab teha küll, aga küsimus on, mis tasemel. Kui ma hoiaks end lihtsalt vormis, siis sellest toetusest piisaks. Kui räägime arenemisest ja edasijõudmisest, on see hoopis midagi muud.
Maailma edetabelis kõrge koha hoidmine on üks asi, aga see ei taga veel medalit. Selle võitmiseks peaks EOK toetus ja minu tiimi kogueelarve olema suurem kui 30 000 eurot. Praegu olen täisproff ja tegelen ainult spordiga, treenin kaks korda päevas. Nii on võimalik seada kõrgeid sihte. Amatöörina jätkates võin olümpiakullast suu puhtaks pühkida.
Kas selleks hooajaks on sul toetajad ja rahaline kate olemas?
Rahalisi suurtoetajaid praegu pole. Küll on meil näiteks kokkulepped Viimsi SPA-ga, kus saame tasuta treenida, ning Saku Õlletehasega, kes varustab meid spordijoogi ja veega. Endine vehklemisliidu president Tõnis Kaasik tegi ka väikese rahasüsti. Üldiselt oleme olukorras, et kui on vähegi võimalik kokku hoida, siis nii ka teeme.
Kuidas sa oled rahul sel aastal peetud kahe MK reitinguvõistluse, Doha kolmanda ja Legnano üheksanda kohaga?
Ei ole rahul. Mõlemal etapil andsin võidetava matši käest. Dohas oma lolluse ja kohtuniku tõttu. Tegin puhta torke ja kohtunik luges selle ära. Ei oodanud, et vastane protestiga reageerib. Kohtunikud pole sealkandis just kõige pädevamad ja ta muutiski välise surve peale oma otsust. Vehklemises kehtib aga reegel, et kui kohtunik protesti rahuldab, siis vastuprotesti esitada ei saa. Kui torge oleks jõusse jäänud, olnuks mul poolfinaalis Anton Avdejevi ees turvalisem edumaa. Itaalias kaotasin kaheksandikfinaalis mitte nõrgale, aga eakale vehklejale Iván Trevejole (41-aastane – toim).
Varustuses on sul kõik olemas, sellega muresid ei ole?
Relva terad tekitavad kõige suuremat peavalu. Need on vahendid, milleta ei saa vehklemist teha. Ja neid kulub. Kvaliteetsemate terade maksumus jääb suurusjärku 100–150 eurot. Tera võib kesta heal juhul kaks-kolm kuud, halvimal juhul nädala. Olen jõuline vehkleja ja terad kipuvad kiirelt väsima. Umbes paarkümmend tera aastas kulub ära.
Kas sul kaugem siht on paigas? Jätkad Rio de Janeiro olümpiani?
Rio olümpiani tahan kindlasti jätkata. Tulemuse ja tundega, mis tuli Londonist, ma ei soovi lõpetada. Mõte on harjutada 2016. aasta olümpiani täisprofina, aga kui finantseerimine lõpeb, ei saa muidugi garantiid anda. Pere vajab toitmist. Loomulikult teen kõik, et õnnestuks profina jätkata. Ise tahan, hirmsasti tahan. Olümpiakulla võitmine on elu unistus. Olen maksimalist ja tahan teha sporti vaid suurte eesmärkide nimel.
Vormi timmimine käib tänavugi tiitlivõistlusteks
Tänavust nimetab Nikolai Novosjolov täiesti tavaliseks aastaks, kus rõhk on tiitlivõistlustel – esmalt EM ja siis MM.
„Plaanis on kaasa teha pea kõik MK-etapid, et kõrget reitingukohta hoida. Aga vormi timmimine käib puhtalt tiitlivõistlusteks. Kui ma ei teeks MK-d kaasa, langeksin reitingus tahapoole ja kukuksin suure tõenäosusega 16 hulgast välja. See teeks MK-del võistlemise keerulisemaks, sest sel juhul tuleks alustada kvalifikatsioonist,” selgitas Novosjolov, kes sel aastal peab kindlasti korra lendama ka Kanadasse Vancouverisse. Eelmisel aastal peeti Challenge Bernadotte Stockholmis, mille Novosjolov võitis. Sel aastal loobusid rootslased korraldamisest ja etapi võttis üle Vancouver.
