Silver Schultz: Et minna Taaramäe jutule, tuleb ise enne meheks saada!
Tänavune U23 vanuseklassi Eesti meister grupisõidus Schultz tahab praegusest amatöörklubist Prantsusmaal EC St. Etienne Loire edasi liikuda. „Mul läheb teine aasta klubis ja juba vahelduse mõttes oleks hea ringi vaadata. Kui võrrelda mõne teise eliitdivisjoni meeskonnaga, siis võistluskalender võiks praeguses klubis vähe parem olla. Eriti, mis puudutab võidusõite koos proffidega. Üks klubi mul on silmapiiril, kuhu tahaks ise väga minna - AVC Aix en Provence. Kalle Kriit sõitis eelmise hooaja lõpu seal. Eks tuleb CV saata ja võimalusi uurida. Ega mul tagataskus mingit kindlat varianti pole. Lihtsalt on mõte ja soov klubi vahetada," vahendab rattamees muljeid Ankara lennujaamas pärast Euroopa meistrivõistlusi.
„Et profiks saada, on võite vaja. Selliste kohtade pealt nagu minul ette näidata on, tundub minek kõrgemasse seltskonda liiga varajane. Eliidi võite peaks olema ikka kolm-neli, vähemalt. Siis võiks hakata juttu tegema. Seni on mul eliidisõitudel parimaks kohaks teine, mullu Loire velotuuril jäin sekundiga üldvõidust ilma."
Samas ei varja Schultz, et edasiminek võrreldes mullusega on olnud silmnähtav. Esimest korda õnnestus võita U23 Eesti meistritiitel ja esmakordselt sai märk maha pandud ka tiitlivõistlustel (EMi grupisõidus 29. koht). „Edasiminekut on kõvasti tunda. Sellest sain aru juba hooaja esimeste sõitudega, et olen aste kõrgemale tõusnud. Suuresti tänu Kangertile, kellega talvel tegime kõva mahu alla. Detsembri lõpus suundusime Prantsusmaale ja jaanuaris enam hinnaalandust ei tehtud. Hea, et selline mees on ees, kes oraga trenni ajab kui tarvis. Nii jagub motivatsiooni rohkem."
Schultz on enda jaoks paika pannud ka piiri, kus proffide hulka jõudmine peaks olema teostatud. „30-aastane amatöör ikka ei tahaks olla. Praegu olen viimast aastat U23 vanuseklassis ja kui lähima kahe aasta jooksul läbimurret ei tule, siis ma arvan, et seda ilmselt ei tulegi. Kui järgmisel hooajal on sarnaselt tänavusele edasiminekut tunda, tasub kindlasti edasi ponnistada."
Hetkel Schultz rattasõiduga suurt ei teeni. Igapäevased vajadused saavad kaetud, aga kõrvale panna küll midagi ei õnnestu. „Välja tuleb, aga taskusse miskit ei kogune. Mul polnud eelmisel aastal sellist tulemust ka, et löönuks rusika lauale ja öelnuks, et tahan vot sellist palka ja selliseid tingimusi. Olin enam-vähem kõigega nõus, et saaks lihtsalt St. Etienne klubis edasi sõita. Kui ma järgmisel aastal peaks samasse jääma, siis küsin kindlasti suuremat palka."
Schultzi Prantsusmaa rännakud algasid juba 2007. aasta sügisel kui tollal 19-aastane noormees maandus täiesti suvalises „konnasööjate" klubis. „Sellel klubil polnud mingit kategooriat. Nimeks UCD Nord 87, asus Limoges´i külje all. Päris mitu eestlast oli seal varem sõitnud (Kibur, Ruubel, Tammiste, Puhm). Osalesime 2. kategooria sõitudel (amatööride tugevuselt kolmas tase) ja mul õnnestus võtta kohe esimesel sügisel 6-7 võitu. Prantslaste jaoks tähendavad võidud palju, ükskõik, mis tasemel need saadud on ja nii õnnestuski järgmiseks aastaks vähe parem klubi saada," pajatas Schultz seikluste algusest.
„2008. aastal sõitsin koos Martin Puusepaga Bourg en Bresse meeskonnas. Sain hooaja peale vist kolm 1. kategooria võitu, nii et polnud väga viga. Sattusime mingil ajal Chambery´sse Erki Pütsepa juurde külla ning kuidagi tuli jutuks, et äkki saab ta St. Etienne bossidelt klubi võimalusi uurida. Pütsep siis helistas järgmisel hommikul ja ütles, et peaks olema korras. Saatsin seejärel CV ära ja põhimõtteliselt Pütsep aitaski mind St. Etienne sõitma, mis on juba eliitdivisjoni klubi."
Kas edasi õnnestub sammuda pelgalt toore jõuga või tuleb mingil hetkel appi võtta ka kõne "naabrimeestele" Vändrast, näitab aeg. Sisu ja tahtmist tundub noormehel igatahes jaguvat.
