Aivar Pohlak: Tarmo Kinkist Maradona kaudu
Kohtumine algas rahulikult, korealased veeretasid lahtilöögi järel palli nagu poleks nad mängu algamises päris kindlad, selle rahuga tulid kaasa kreeklasedki käitudes nii omagi värava ees ja Lõuna - Korea sai kiiresti 1:0 ette.
Kreekat mäletavad kõik kuue aasta taguse Euroopa meistrina ja selle mälestuse järele neid ka hinnatakse - ilmselt kõrgemalt kui peaks -, kuigi tol turniiril ei mänginud Kreeka kuigi kreeklaslikult, sest sügaval oma väljakupoolel istumine ei ole nende iseloomus. Tõsi, ajaloo tegemise järel on Kreeka väljakul käitunud nii nagu neile rohkem meeldib ja selliselt olid nad platsil tänagi, kuid palli valdava ja ründavat mängu pealesuruva meeskonnana on hellenitel maailma tipuni üksjagu maad.
Pea iga korealaste rünnak oli ohtlik ja ühel hetkel tabasin end mõtlemas, et Lõuna - Korea mängib praegu paremat jalgpalli kui Hiddinki ajal, mil nende edu oli rajatud distsipliinile ja kõrgele mängutempole koos hea füüsisega - Kreeka vastu vallati osavalt palli ja viidi rünnakut edasi kiirete õigeaegsete teravusi loonud söötude kaudu.
Nimetaksin Lõuna - Korea näidatud jalgpalli euroopalikuks ja mingitel hetkedel meenutasid nad Itaalia koondist selle parimatel päevadel ja kui nad selliselt jätkata suudavad, võib grupist edasipääs olla väljateenitud tulemus.
Ütleksin, et Kreeka võime pallivaldavalt mängida oli parem kui MM-il neli aastat tagasi, aga seda ei saa ilmselt olema tulemus, sest Argentiina ja Nigeeria vastu punktide saamiseks oleks neil vaja leida üks või koguni kaks lisakäiku, mis ei tundu reaalne.
Argentina - Nigeeria
Argentina pole mulle üldiselt sümpaatne olnud, nagu nende pealik Maradonagi, kuid meest saatev meediavaht on tekitanud kaastunde ja tänases mängus hoidsin neile pöialt ja küllap teen seda selle turniiri jooksul veelgi.
Iga Maradona sõna kajab meediast mitmekordselt tagasi ja kuulates ühte kui teist sellest olen olnud üllatunud mehe analüüsivõimest - Messi kohta öeldu („ta on parem kui mina omal ajal") peaks kandma sõnumit, et Maradona ei ole Messi peale kade, laseb tal särada ja annab võimaluse ületada treeneri omaaegsed saavutused; Mascerano kiitmine peaks küllap puudutama Liverpooli tähe kõrget egot ja sundima teda pingutama selleks, et kinnitada peatreeneri sõnu. Muide, mulle tundub, et just selliselt, läbi staarile väärilise rolli andmise ja seisuse kavala meeldetuletamise on Györi ETO peatreener saanud meie Tarmo Kinkist kätte temas peituvad väravad - kas seda on võimalik teha ka Eesti koondises, seda ma ei tea.
Veroni ja Maradona dialoog mängukatkestuse ajal näitas ära nii Veroni rolli meeskonnas - mees liikus platsil ehk rohkemgi kui nooremana - kui ka Maradona viisi meeskonda juhtida; kui meedias räägitakse tema küündimatusest, siis täna telerist nähtu põhjal ütleks pigem, et Maradona on põhjalik juht, tõsi, jääb ka teine võimalus, et ta on hea näitleja ja kolmas, et mõlemat - vastuse saame turniiri jooksul.
Argentiina on varasemaid suurturniire alustanud võimsalt ja näidanud head mängu, kuid edu pole neile olnud liiga sage kaaslane. Täna võeti eduseisus tuurid maha, kuigi see võinuks maksta võidu, jäi 1:0 püsima ja Argentiina kirjutas tugeva Nigeeria üle tabelisse hinnalised kolm punkti.
Kordan - ma ei kujuta ette, mida oleks Kreekal panna Argentiina või isegi Nigeeria vastu ja ootan põnevusega Lõuna - Korea mängu kõnealuste meeskondadega.
Märgin veel, et Argentiina - Nigeeria mäng oli esimene, mille lahtilöögi järel ei olnud tunda turniirialguse kohmetust - ehk on see märgiks teistelegi.
Inglismaa - USA
Mängu esimeste minutite mõte oli, et USA-st on jalgpallis saanud Inglismaale vääriline vastane ja kohe peale seda lõi Gerrard 1:0 ja kui turniiri esimeses neljas mängus oleks ründajad realiseerinud oma võimalusi sama kindlalt kui inglane seda tegi, siis lööduks neis oluliselt rohkem väravaid.
Kui Tim Howard pika palli ette lõi ja see üle inglaste otsajoone põrkas märkasin Greeni arvestustes ebakindlust ja vähem kui minut hiljem tuli sellele kinnitus - arvan ja pelgan, et juhtunu jätab märgi kogu inglaste turniirile ja Capello peab olema tõeline imetegija, kui ta meeskonna selle koha pealt, kus nad peale turniiri avamängu on, veel finaali viib.
Heskey raisatud võimaluse järele tuli taas meelde Gerrardi sooritus ja taipamine, et lihtsalt väga heast mängijast tippude tipuni on pikk maa ja et Premier League'i juhtide uskumatult lühinägelik plaan - kõik tippklubid välismaiste omanike kätte - hakkab mõjutama Inglismaa koondist juba mujalgi kui väravavahtide tasandil, olulistesse rollidesse jõudnud inimesed lihtsalt peavad mõistma oma vastust maailma ees ja saama selle toimimisest aru.
Green üritas teistki pirukat, avades esimese nurga, kuid päästes olukorra kummalise käetõrjega, kaotus esimeses mängus võinuks hakata juba inglaste alagrupist edasisaamistki mõjutama.
Mäng kõigutas minu usku Capellossegi - kinnismõtteline soov mängida võimsa kesktormajaga tipus tõi väljakule kõigepealt Heskey ja seejärel Crouchi, kuid kumbki neist ei näidanud end olevat heas hoos ja mulle tundub, et mõni paindlikum ja olemasolevaid võimalusi targemalt kasutav lahendus oleks Rooney kõrval paremini toiminud ja seda ka Rooney enda mängule.
Üldist
Üldisest kõneledes pöörduksin tagasi turniiri avapäeva, mille mängude, eeskätt Prantsusmaa - Uruguai kohtumise kohta, on kuulda vaid kriitikat.
Mind on ikka häirinud viis, kuidas meie rahvast, kirjutajaid kaasa arvautud, on õpetatud iseseisva riigi taastamise järel mõtlema - kõiges negatiivse nägemine, kriitilise vaatenurga esimese ja ainsa asjaoluna väljatoomine teeb meie rahva nõrgaks, haavatavaks ja hõlpsasti manipuleeritavaks. Sellises õhkkonnas ei ole praktiliselt võimalik mitte midagi elu edasiviivat teha, sest mida positiivsem ja keerulisem on eesmärk, seda enam tuleb ekselda ja teha vigu - eksimatuid ju pole ja iga areng koosneb vigadest õppimisest, aga kui iga apsaka järel lajatatakse nuiaga ilma suuremat pilti nägemata lagipähe, siis ei ole õige pea enam mitte ühtegi elu edasiviimist üritajat kuskil näha.
Prantsusmaa - Uruguay mäng meenutas Eesti elu esimesel kahekümnel iseseisvuse aastal - nii nagu meie tegime uuel ajastul iseseisva rahvana debüüdi, nii tegid oma esimese etteaste sellel MM-il need kaks riiki ja on loomulik, et mäng läks nii nagu läks ja samuti on meie rahvaga, aga siit tuleb astuda järgmine samm nii kõnealustel jalgpalikoondistel Lõuna-Aafrikas kui ka meil siin ja praegu.
Ootused ja ideaalid on head asjad ainult siis, kui neid ei kasutata ettekäändena elu ja mängu küüniliseks mahategemiseks, ma ei julgeks väita, et avapäeva esimene mäng LAVi ja Mehhiko vahel kvaliteedilt oluliselt parem oli kui teine, mehhiklaste periooditi kaitsetegevusest täiesti kõrvale jäänud kolm ründajat meenutasid jalgpallis ammu möödunud aegu, aga kordan, selle peaks mõistetavaks tegemine teadmine, et tegu oli MM-i avapäeva ja grupi avavooru mängudega koos sellega kaasneva pingega. Katsuge ennast mõelda lihtsateks lõuna-aafriklasteks, mehhiklasteks, prantslasteks või uruguailasteks või mõelge kui rumal olnuks rääkida Prantsusmaa - Uruguay mängust selliselt kui seal mänginuks ühe osapoolena Eesti.
On oluline näha maailma kriitiliselt, kuid kirjeldada teda positiivselt, sest läbi selle sünnivad avalikud hoiakud ja eesmärgid. Kui jalgpalli maailmameistrivõistlustel mängitakse sitta jalgpalli, siis mida me üldse siin Eestis rabeleme, et sellele turniirile jõuda; kui meie iseseisvana olemine on nii räpane ja kole, siis mida me üldse siia ronisime, võinuks ju Venemaa rüpes edasi oleskleda - küllap mõistate, et kirjeldan loogikat, mida süsteemne kriitika kõigele tekitab - apaatiat, ükskõiksust, minnalaskmist ja nii edasi ja nii edasi.
Ja kui nüüd keegi küsib, miks kõnelen sellest MM-i teist mängupäeva kirjeldades, siis vastan - nii tuleb mõelda alati ja igal pool, ükskõik kellena elades, ükskõik mida tehes.
