Olümpia: üliväärtuslik hõbe ja hulk lati alt läbi pugejaid

Poolehoidjad saavad neljapäeval Tallinnas Raekoja platsil üksteist liitvas meeleolus jälle olümpiamedali koju toojat õnnitleda. Aga neil, kelle võistlemine nurjus, seisab ees avar tööpõld.

Olümpia avamisest saadik kuni 27. veebruari hiliste tundideni elasime kaasa Šmigun-Vähi võimaluste realiseerimise kaasakiskuvale teekonnale, mis päästis eestlaste olümpia. Kristina kaela riputatud hõbe, mis iga päevaga muutub üha väärtuslikumaks, küttis elamuste ihkajate ootust, kirjutab

Eesti Päevaleht

.

Teisalt, Whistleri mägedes hangitud kogemused ja teadmised moodustavad jäämäe veepealse osa. Need lati alt läbi pugenud olümpialased, kes loodavad siit ja sealt korjatud kilde terviklikuks mosaiigiks kokku panna, eksivad. Mis kasu võiks näiteks Aivar Rehemaal või Kaspar Kokal tõusta valusast tõdemusest: tööd sai kõvasti rabatud, ometi oli töövõime keskpärane, et mitte öelda nõrk? Mida saaksid Anti Saarepuu ja Kein Einaste sprindirajal kukkumisest õppida?

Einaste ei tohiks otsida lohutust treener Mati Alaveri arusaamatust väitest pärast Keini kukkumist, et uustulnuka tase lubanuks sõita finaalis kuue parema sprinteri hulgas. Ülitundelised avaldused ei aita. Kui õigesti mäletan, on nii Aivar kui ka Kaspar varemgi treeningutel vägitegudega hiilanud, aga kellele need eneseületamised korda on läinud? Keda rõõmustas tõik, missugust nii-öelda rekordilist mäestikukõrgust suutis Kokk Otepääl alpimajas taluda? Millele rajavad need kaks 27-aastast suusameest oma usu, kui otsustavad Sotši olümpiaks valmistuda?