Mõlemad meeskonnad kubisevad nimekatest mängijatest. Belgorodi meeskonna resultatiivseim oli 28 punktiga ungari päritolu Saksamaa koondislane Georg Grözer, 13 punktiga aitas kaasa olümpiavõitja Sergei Tetjuhhin, 16 punktiga olümpiavõitja Dmitri Musserski. Sidemängija suunavaid näpuliigutusi tegi Lube Macerata (Itaalia) meeskonnast üle meelitatud Dragan Travica.

Zeniidi meeskonnale tõi 28 punkti olümpiavõitja Maksim Mihhailov, 19 punktiga aitas kaasa USA koondislane Matthew Anderson, 14 punktiga olümpiavõitja Jevgeni Sivoželez. Sidemängijana debüteeris Zeniidis serblasest olümpiavõitja Nikola Grbič, meeskonda juhendas mullu olümpiavõitjaks kroonitud Venemaa koondise peatreener Vladimir Alekno.

Alekno meeskond juhtis superkarikamängus geimidega kaks-null ja viiendas geimis 12:9, kuid siis juhtus see, mille kohta Grbič „Sport-Expressi korrespondendile ütles: „ Ma pole tujust ära, ma olen vihane! Andsime käest võidetud mängu, me ju kontrollisime tervet kohtumist! Alt vedasid tingimatud vead, millest lahtisaamise korral suudaks Zeniit olla parim nii Venemaal kui Euroopas.“

Neljakümneaastane Grbič teenis ligi kakskümmend aastat leiba Itaalia tugevamates klubides, viimati Cuneos. Serblane lükkas ümber levima hakanud väite, nagu kavatseks ta alanud hooaja lõppedes tippvõrkpallist loobuda. „Ei kavatse. Tunnen ennast kehaliselt väga hästi ja loodan jääda Zeniiti rohkem kui üheks hooajaks. Aga Serbia koondises mängimise olen küll lõpetanud. Annan teed noorematele.“

Vene korrespondent ei jätnud muidugi küsimata, millist võrkpalliliigat Grbič tugevamaks peab, Itaalia A1 või Vene superliigat. Grbič nõustus, et Vene liiga on tugevam: „Venemaa meeskond on vaieldamatult maailma võrkpalli liider, kõik koondislased mängivad kodumaal. Juba sellest piisaks, et lugeda superliigat tugevamaks. Teie klubid suudavad finantseerida tähtmängijaid, kuid A1 majandamine liigub allamäge. Itaaliast ei sõitnud ära ainult mina üksi.“