Valgevene kodanik Vladimir Alekno (45) sai Venemaa koondise treeneriks 2010. aastal kõige napima häälteenamusega. Võib-olla mängis siis rolli ka tema valmidus koondise treenimise eest palka mitte küsida, küll aga võiks edu korral rääkida preemiast. Nüüd on põhjust.

See polnud Aleknol esimene kord Vene meeskonda roolida. Samas ametis oli ta Pekingi olümpiamängude eel ja ajal, tasuks pronksmedal, mida suureks õnnestumiseks ei peetud. Kaks viimast aastat aga on hästi läinud, kui välja jätta eemalejäämine tänavusest Maailmaliiga finaalturniirist.

Alekno meeskond edestas Maailmaliigas kõiki mullu ja oli parim maailma karikavõistlustel, võitis tänavu Kaasani Zeniidiga Venemaa meistri tiitli, Euroopa Meistrite liiga ja kõige krooniks koondisega kuldmedali Londoni olümpial.

Lähitulevik ei tõota probleemivaba jätku. Juba on alanud ettevalmistus superliiga klubihooajaks ja loomulikult oodatakse tiitlikaitsjalt vaid võite. Paraku tuleb Aleknol mõnest eliitmängijast loobuda. Traumad, mis ei jätnud tippmängijaid rahule olümpia ajal (enam kui pool koondisest vaevles valudes), pole kuhugi kadunud.

Maailma üks paremaid keskründajaid, Aleksandr Volkov, läheb taas jalaoperatsioonile ning võib eemale jääda terveks hooajaks. Peaaegu juba värvatud tugevdus Itaaliast, Trentino kuubalane Osmany Juantorena, otsustas viimasel hetkel siiski soojale maale jääda. Tema aastapalk lubati Alekno sõnul (Sport-Express) tõsta 750 000 euroni.

Tõenäoliselt ei kannataks topeltkoormust (klubi + koondis) välja olümpia ajaks jalgele pandud Tarass Htei, Dmitri Muserski, Maksim Mihhailov, Dmitri Iljinõhh, Sergei Grankin, Aleksandr Butko. Üks olümpiavõidu sepistajatest, Sergei Tetjuhhin, on koondisega lõpparve tegemisest juba teatanud, Alekno andmeil plaanib sedasama Htei. Olümpiaturniiril kaks eriauhinda pälvinud Mihhailov peab vist uuesti jalalõikusele minema.

Ja lõppude lõpuks – ka peatreener Alekno ise on tühi, vaevatud, väsinud. Paaripäevase puhkuse ajal jõudis ta käia jahil ja näha karu. Aga püssi karu tapmiseks ta ei tõstnud.