Sloveenia lõi Challenger Cupi poolfinaalis 3:1 Valgevenet ja finaalis 3:0 Kuubat ning siis läks lahti suur juubeldamine. Meeste rõõmu mõõtmetest arusaamiseks tuleb kerida ajaratast veidi tagasi. Sloveenia võitis aastal 2016 Maailmaliiga teise tugevusgrupi ja pidi tõusma esimesse. Rahvusvaheline võrkpalliliit otsustas aga vilistada reeglitele ja reformis liigat nii, et jättis Sloveenia kõrgemast seltskonnast välja, eelistades hoopis neid riike, kes suutsid maksta väga kõrget osalustasu. Uus liiga nimetati Rahvuste liigaks.

Solvunud Sloveenia mängis mullu Euroopa liigat noorte mängijatega, tänavu loobusid nad sellest sootuks. Tundub, et neile taheti ülekohut veidi heastada, sest ehkki Sloveenia ei osalenud Rahvuste liiga kvalifikatsiooniturniirina toimivas Euroopa liigas, kinnitati nad Challenger Cupi korraldajaks. Ja nagu mullugi: Challenger Cupi võitis võõrustaja, eelmisel aastal Portugal, tänavu Sloveenia. Portugali seiklus Rahvuste liigas piirdus ühe hooajaga, tänavu koguti kaks võitu ja 13 kaotust ning saadi 16 võistkonna seas eelviimane koht. Aga kuna viimaseks jäi Hiina, üks nö põhikohaga riike, kes Rahvuste liigas mängimise eest miljoneid luhvtitab, siis kukkus Portugal välja.

Tallinnas peetud Euroopa liiga finaalturniiril poolfinaalis Eesti 3:1 ja finaalis Valgevene 3:0 alistanud Türgi kõrbes Challenger Cupil korralikult. Alagrupis võideti 3:0 nõrka Tšiilit ja kaotati 1:3 Sloveeniale, poolfinaalis tunnistati Kuuba paremust numbritega 2:3 ning lisaks saadi pronksimängus sugeda Valgevenelt 1:3.

Ehk siingi ajalugu mingis mõttes kordus. Mullu võitis Eesti Euroopa liiga, kuid nädal hiljem Challenger Cupil kaotas samadele tiimidele (Tšehhi, Portugal) ja pidi leppima kolmanda kohaga.