AJALUGU: Olümpiavõitja võrdles eri aegade võrkpalli

Veidi enne oma surma (2009) kohtus 1964. aasta olümpiavõitja Juri Tšesnokov Moskvas noorte võrkpalluritega. Äsja möödus Tšesnokovi sünnist 80 aastat. Usutlus teeneka sportlase ja treeneriga ilmus teisipäeval infoportaalis volley.ru.

Juri Tšesnokov kutsus omal ajal NSV Liidu esindusmeeskonda kaks Eesti silmapaistvaimat võrkpallurit – Peet Raigi (1966.a. MM-iks) ja tema käe all pikka karjääri koondises (1975-83) alustanud Viljar Loori. Alljärgnev on volley.ee valik tsitaate ja õpetussõnu nimetatud usutlusest. Jutt käib meeste võrkpallist.

Võrkpall 1960-80

Tolle perioodi alguses oli hegemooniks NSV Liit, kellel oli vaid üks vastane – Tšehhoslovakkia. Hiljem lisandus Rumeenia. Siis tuli maailmameistriks Saksa DV ja olümpiavõitjaks Poola. Olümpiavõitjaks pärjati Jaapan. Horisondile ilmus USA, võites maailmameistri- ja olümpiakulla. Igaüks neist meeskondadest omas midagi vaid talle iseloomulikku.
SDV rajas oma rünnaku kõrgetele tõstetele. Vastuseks kriitikale ütles sakslate peatreener Dieter Grün, et nemad teistest ei sõltu ja teevad, mida õigeks peavad. 1970. aastal tulid sakslased maailmameistriks.

Jaapanlased läksid teist teed. Oma napimat kasvu arvestades valisid nad kombinatsioonilise, kiirusele rajaneva stiili. Nad olid väga liikuvad ja mitmekülgsed. Poolakad võtsid üle jaapanlaste taktika, ristliikumised, kuid kombinatsioone oli vaid üks. Nad hakkasid süstemaatiliselt ründama võrgust kaugemal. Tomas Vojtovicz ja teised lõid kõige kriitilisematel hetkedel tagaliinist, kuuendast tsoonist. See oli ootamatus, kuigi löödi mitte nii tapvalt kui praegu.

Ameerika. Doug Beal. Treener, kes tegi 1984. aastal olümpiavõitjaks oma meeskonna. Mängijate sügavaima spetsialiseerumise pooldaja. Spetsialiseerumist juurutas ta oma meeskonnas väga järsult. Servi vastuvõtt oli kahe mehe hooleks, kes katsid kogu väljaku. Nad valdasid vastuvõttu suurepäraselt. Tollal domineeris planeeriv serv.

Kui vaadelda tänapäeva treenereid, näeme, et nad oleks nagu koopiamasinast tulnud – kõik meeskonnad on ühte nägu, kõigil on üks ja seesama asetus, sarnane taktika, rollijaotus ja ründeskeem.
Aastakümneid tagasi võitsid maailmaareenil meeskonnad, kellel oli midagi oma. Nad tõid endaga midagi uut. Muidugi kuulub uue sissetoomise idee treenerile, kuid meeskond peab olema üksmeelne. Kui treenerid ja mängijad usuvad, mida ette võtavad, siis viivad nad selle ka ellu.

1984 – 1998

Ilmusid uued jõud. Brasiilia ja Holland. Brasiilia võitis olümpiamänud 1992. ja Holland 1996. aastal. Kolm järjestikust MM-i üheksakümnendatel võitis Itaalia.
Brasiillased Negrao, Dante ja Giovane asetsesid ründaja rollis platsil üle ühe. Nad olid 20-22 aastased. Need kolm ründajat tegid kõike: lõid esimest tempot ja kõrgeid tõsteid, mängisid tagaliinis. See oli teatud määral väljakutse mängijate spetsialiseerumisele. Kehaliselt olid nad väga andekad, kuid kõik alla kahe meetri. Hollandi koondis oli palju pikem. Tähelepanu äratas juba sidemängija Peter Blange pikkus - 205 cm.

Itaalia meeskonna etteotsa asus väga tõsine inimene, tõsine treener, argentiinlane Julio Velasco. Enne seda oli ta töötanud jalgpallimeeskonna füüsilise ettevalmistuse treenerina. Teda iseloomustas väga karm lähenemine kõigele, kõrged nõudmised mängjatele. Sündis väga hea meeskond.
Sel ajal tekkis Itaalias A-liiga, kuhu kutsuti omadele konkurentsi pakkuma välismaa treenereid ja mängijaid. Itaallased arendasid USA-s sisse viidud metoodikat, tänapäevast tehnoloogiat. Nad töötlesid edukalt infot, analüüsisid videomaterjali jms. Nad kasutasid statistikat, aga mitte niisugust nagu praegu pressile ja treeneritele jagatakse, vaid sellist, mis näitab mängijate tegevust ka treeningul ja sellest õiged järeldused teha.

Võrkpall tänapäeval

Vaadeldes seda, mis praegu toimub, näeme, et protsess on pöördumatu ja tagasi seda enam ei keera. Mängijate spetsialiseerumine on ajuti viidud äärmise piirini. Näiteks mängija, keda loetakse suureks võrkpalluriks, suudab teha vaid kahte asja – tsoonist kaks lüüa ja servida. Muud ta teha ei oska. Kujutage nüüd ette, et tema serv võetakse vastu. Mängija kasutegur muutub kaks korda võiksemaks. Aga kui tema ründepall vastu võetakse või sulgeb selle blokk... Ei jäägi enam midagi, millega meeskonnale kasulik saaks olla. See käib koos libero kasutusele võtuga, siis teise ja edaspidi ehk ka kolmanda libero kaasamisega... Protsess aina süveneb.

Nõuanded

Tehnika on võrkpallis esmajärguline. Tuleb mõista, et tehnilised oskused loovad mängu. Ei miski muu. Teiseks: mängija puhul algab kõik peast. Ta ei tohiks midagi teha mehaaniliselt, mõtlemata. Küsimustele „Mis? Kuidas? Milleks? Miks ta siin seisab?“ jne peab ta suutma vastata, mõistes, miks ja kuidas on vaja toimida. Kui seda pole, muutub mäng „pimedaks“ ja kui siis veel vastaspoolel mingeid muutusi ette võetakse, kaob arusaam, kuidas edasi tegutseda.
Ja viimaks. Tuleb mitte mängida, vaid võidelda. Selliseks peab end kasvatama. See ei tule nii, et ütlen täna endale: olen nüüd võitleja! Tuleb tegutseda tasapisi, aga iga päev. Tõusta õigel ajal hommikuvõimlemiseks, täielikult keskenduda treeningul, käsitseda igat palli, üle jõu treenida jne. Omal ajal oli meie treeningu üldmaht umbes kaks korda suurem kui praegu.