Kolmapäevane kohtumine Ukrainaga ei määra selle osas kahjuks enam midagi. Eesti ei jõua EM-il 16 parema sekka, viimati juhtus see 2012. aastal, kui valiksarjas jäime Hollandi ja Belgia järel alagrupis kolmandaks ning 2013. aasta EM-ile ei kvalifitseerunud. Toona pääses EM-ile 16 tiimi, nüüd 24. See pole maailma lõpp, kuid tulemuste mõttes on tehtud samm tagasi. Seda eitada ei anna.

40-aastane Kert Toobal tunnistas, et eesmärgi täitmata jätmine on valus pettumus. Ta tunneb, et meeskond vajaks muutusi. Aga mida täpselt muuta tuleks... Veidi vara on veel kindlas kõneviisis öelda, las emotsioonid settivad.

Milline on meeskonna tulevik? „Mida me saame teha? Me saame näiteks treenerit vahetada,” arutles Toobal. „Siis võib midagi tulla. Aga kõik võib minna tagasi rütmi ka siis, kui jätkame sama treeneriga. Mängijad on need, kes meil on. Kes lõpetab, kes ei lõpeta. Kui keegi muidugi üldse lõpetab. Aga seda tunnen küll, et teatud tasakaalud mängijate vahel on natuke paigast nihkunud. Ühed nõuavad endilt rohkem, on närvilisemad ja vihastavad, teistel ei ole justkui üldse emotsioone – vahet pole, kas meil läheb hästi või halvasti. Võib-olla on neid teisi natuke liiga palju, ma ei teagi. Igatahes on need käärid mängijate vahel päris suured.”

Samas Toobal ei tahtnud, et luhtunud EM-i eest tehakse vastuvaks vaid peatreener Gheorghe Cretu. Kaotas meeskond, kollektiivselt. „Kas te tahate päid?” küsis ta ajakirjanikelt. „Fakt on see, et me ei suutnud eesmärki täita. Aga kes vastutab? Ma ei tea. Terve meeskond. Selge on see, et mingid muutused peavad tulema.”