DELFI AMSTERDAMIS | Robert Täht: kes teab, mis treenerist saab, kuid meeskond seisab 110 protsenti tema taga
Pettumus oli kollektiivne ja massiivne. Altminekut tunnistasid kõik, samas seisti teineteise eest: mängijad kaitsesid treenerit ja treener neid. Kui osades EM-i mängudes polnud seda õiget meeskonnavaimu kohati tunda, siis vähemalt langeti kõik koos.
Robert Täht, mille taha tänane 1:3 kaotusmäng jäi?
Mul ei ole vastuseid. Esimene geim oligi väga hea, me surusime. Me läksime täna riskeerivalt peale. Teadsime, et vastane on tugev, nad on heas hoos. Et neid võita, siis me peame õnnestuma paremini kui tavaliselt. See tähendab, et me ise teeme riskeerivamaid otsuseid nii rünnakul kui servil. Esimene geim see toimis. Teine geim see paraku enam ei toiminud. Ja nii ta paraku läks. Nii kui initsiatiivi võrkpallimängus ära annad, jube raske on seda momentumit tagasi võidelda. Täna me jällegi andsime selle initsiatiivi käest ja ülejäänud kolm geimi kaotasime.
Neljandas geimis oli palju vaidlusi. Kas vaimse poole pealt läks lõpp käest ära?
Miks need vaidlused seal omavahel mängijatega, kohtunikega tekivad, ongi see frustratsioon. Eks sa oledki enda peale pahane. Tunned, et oled lati alt läbi läinud, siis seda frustratsiooni on kuskil vaja välja elada, siis hakkadki neid põhjuseid otsima tavaliselt rohkem. Oleks me seal juhtinud 15:10 või 16:11, ilmselgelt neid vaidlusi seal poleks tekkinud. Nii paraku on. Kuigi kohtunik tegi vale otsuse.
Kas jääb tänasest midagi kripeldama?
Muidugi jääb kripeldama. Kripeldama jääb see, et me nii kehvalt mängime. Esiteks me ei mängi oma taset välja. Hetkel juba tundub, et see ongi meie tase. Aga miks mitte ületada ennast siis? EM on see koht, see rahvas on siin, kõik eeldused on selleks loodud, et teha elu parim turniir kogu meeskonnaga. Miks me seda ei tee, tekib mul küsimus. Ma ei tea, mingi voolavus või mingi asi on jätkuvalt puudu, mis meil varem oli. Võib-olla varem oligi see, et täna tunneme, et meil on kvaliteedimärk küljes. Mingite vastastega, ma räägin nüüd Montenegro mängust, kui me seal paar aastat tagasi nendega mängisime, siis me võitsime mõlemad mängud. Need ei olnud lihtsad mängud. Me võitsime, sest meil oli tugev respekt vastase vastu. Seekord ma arvan, et läksime natukene üleolevalt peale, et oh, me oleme tase kõrgem võistkond ja me teeme ära neile. Ja saime vastu näppe. Ma arvan, et sealt samast alates ongi see vaib platsil peal alla läinud. Me ei ole suutnud oma taset ületada.
Kas midagi on jäänud sinu ja Renee Teppani vigastuste taha?
Nende vigastuste taha ei saa kindlasti pugeda. Me oleme piisavalt konditsioonides, et hüpata ja rünnata. Me mõlemad. Täna näiteks oli valus. Mõni mäng ei olnud valus. Täna annab keha natukene järele, aga see ei ole selline valu, et mängida ei saaks. Selle taha kohe kindlasti ei saa pugeda. EM ei ole see turniir, kus mingite pisivalude pärast kurta. Pigem on see, et need suured ootused, mis me iseenda suhtes panime, millest tekkisid pinged, mida ei suutnud enam ületada. Keeruline on hetkel seda kõike sõnadesse panna. Eks ta raske ole. Jube kahju on, et võib-olla mingite meestega saab viimast korda platsil koos olla. Ja kes teab, mis saatus treenerit ootab? Kuigi ma tean, et meeskond kindlasti seisab 110% treeneri taga. See ei ole tema süü kindlasti mitte. See, mis Cretu on kuue aastaga teinud, see on meeletu töö. Mina olen talle ülitänulik. Tema muutis minu karjääri kõige rohkem. Aga nüüd ma ruttan juba sündmustest ette...
Kuidas homsele mängule vastu lähete?
Pole mänginud ukrainlastega, saab põnev olema. Nagu ma pärast eelmist mängu ütlesin, et tahame siin midagi head näppude vahele saada ja miks mitte lõpetada see turniir võiduga. See on meie eesmärk kindlasti. Lähme täiega peale ja tuleb, mis tuleb.
