Naiste konkursil osales ka tänavu naiskonnaga ajalugu teinud ja esmakordselt EM-finaalturniirile jõudnud Andrei Ojamets, kes jõudis küll lõppnimekirja, kuid valituks ei osutunud.

„Küsimus ei olnud Andreis, vaid selles, mis valik oli,” selgitas Hanno Pevkur. „Vaadates seda ambitsiooni, mis meil on, ja kogemust, mis Lorenzol on, kujunes selliseks juhatuse ja ka koondise kapteni (Julija Mõnnakmäe – M. R.) ühine arvamus. Kapteniga rääkides tundus, et see vahetus võiks olla positiivne muutus, ja ka need tüdrukud, kes võib-olla mõtlesid karjääri lõpetamise peale, näevad selles uut võimalust jätkata 2021. aasta EM-i vaates. Anderi on teinud supertööd, müts maha tema ees, Eesti võrkpallist ei kao ta kuhugi!”

Mõlemad uued treenerid töötavad ka klubidega, Énard hoiab Berliini Recycling Volleysiga Saksamaa meistrivõistlustel esimest kohta (12 võitu, 0 kaotust), Micelli juhendatav LeCannet’ on Prantsusmaa tšempionaadil hetkel viies (9-5). Pevkur selgitas, et see oli tema kindel soov, et treeneritel oleks käsi nö kogu aeg soojas: „Me ju ei kujuta ette, et mees üheksa kuud ei mängi ja siis tuleks Eesti koondist esindama. Sama asi on ka treeneritega. Oli ka neid kandidaate, kes pakkusid, et tulevad peatreeneriks 12 kuuks.”

Kas alaliidu kulu treenerite peale on varasemast suurem? „Jaa, loomulikult,” tõdes Pevkur. Arvestades, et esmakordselt on nii mees- kui ka naiskonnal välistreener, on ilmselge, et tegu on rekordilise palgafondiga. „Samas meie kulu siiski oluliselt suurenenud ei ole, meile tuli appi ka rahvusvaheline võrkpalliliit, kes eraldas naiste koondise projektiks arenguprogrammi kaudu toetuse – 36 000 Šveitsi franki (33 100 eurot),” avas Pevkur tausta. „Arenguprogrammist on võimalik küsida kolme stiili abi: tehniline abi – pallid ja väljakud, coaching support, mida kasutasime meie, ja kõikvõimelike e-õppe ja e-treeningute läbiviimine.”