Täna peetakse Hämeenlinnas Eesti naiste võrkpallikoondise ajaloo tähtsaim mäng. Võit Soome üle viiks esimest korda EM-finaalturniirile. Kaotuse korral tuleb hoida pöialt, et Rootsi seljataks Tšehhi. Kahel viimasel aastal meie parimaks naisvõrkpalluriks nimetatud Laak lubab, et platsil antakse endast kõik. Seejuures on valiktsükkel tema arvates juba niigi õnnestunud ja selle üle tasub uhke olla.

Kertu, parvlaev Megastar on otsad andnud, sõit Soome alanud. Kui elevil sa oled?

Veidi ikka. See on kindlasti mu koondiseaastate tähtsaim mäng. Loodan, et see tunne annab meile pigem jõudu kui närvilisust. Seekord pole võib-olla seda publikukartust ka sees, nagu Tartus kodupubliku ees välja lõi.

Kui palju mõtled eesootavale enne mängu – kas võrkpall jõuab unenägudesse ka?

Eile nägin küll unes mingit koondisereisi. Tavaliselt on unenägudes mingid probleemsed asjad. Päris tihti näen, et mul jäid mängutossud maha või ei jõua õigeks ajaks kohale. Eks ikka on see mõtetes. Peale Rootsiga mängu uni väga hästi ei tulnud. Emotsioonid olid veel sees, ketrasin mängu peas, magama jäin kahe paiku.

Soome on sinu jaoks eriline koht, mängid seal teist hooaega. Kas Salo klubi mängijatega on sellest mängust juttu olnud?

Salo treener on teinud nalja ja öelnud, et see (võit Rootsi üle – M. R.) jääb meil viimaseks sammuks EM-i pileti poole. Aga tiimikad olid küll rõõmsad, kui võidu kätte saime. Nad tulevad mängu ka vaatama, ei tea, kelle poolt nad on. Meie klubist kuulub Soome koondisse libero.

Soomes on su töönimetus „hakkuri” (purustaja, hakkija).

(Naerab.) Jah, on!

Miks? Mis eestikeelne vaste võiks olla?

Ju ma siis midagi hakin seal platsil. (Naerab.) See ongi lihtsalt diagonaalründaja. Ei tea, et eesti keeles oleks mingit muud terminit.

Hakkuri peab olema paras lihunik, kes rünnakul risti ette ei löö?

Jah, see on meie positsiooni mõte – tuleb kõvasti hagu anda!
Kertu Laak.

Rootsi mängu ajal mõtlesin: väga hea, et Kertu Laak otsustas omal ajal sidemängija ameti diagonaalründaja oma vastu vahetada. Kuidas see otsus sündis?

Natuke võib-olla olude sunnil.

Mis need olud siis olid?

Lühidalt Julija Mõnnakmäe. (Naerab.) Esimesel hooajal olin Kohilas puhtalt sidemängija, teiseks tuli Julija ka meile. Alguses mängisime enam-vähem pooleks. Siis ta väänas hüppeliigest ja kui tagasi tuli, lükati mind põhimõtteliselt täiskohaga diagonaalründajaks ning tema võttis sidemängija töö enda kanda. See oli see koht, kust asi alguse sai. Nii see kuidagi paika loksus ja hiljem pole isegi mõtet tulnud minna sidemängija kohale tagasi. Ju hakkas hästi välja tulema. Sidemängijana oli mu pikkusel (189 cm – M. R.) nii plusse kui ka miinuseid. Ühest küljest sain ära tõstetud kõik need pallid, mis läksid võrgu peale, ent mu liikumine ei olnud nii kiire.

Kas Soome elu on hakanud juba meeldima või tahad pärast praegust hooaega edasi liikuda?

Nii väga pole meeldima hakanud, et sinna päris eluks ajaks jääksin. Kindlasti on olnud head aastad, aga pigem arvan, et kui kevadel leping lõppeb, siis otsiks mingit teist võimalust. Päris kindlalt pole otsustanud. Klubi on huvitatud lepingu pikendamisest.

Palju mujalt huvi on tuntud?

Pisut on, kuigi ma väga aktiivselt pole veel otsima hakanud. Üks klubi, kes huvitatud on, oli huvitatud juba siis, kui gümnaasiumi lõpetasin. Seesama Itaalia klubi, kes tookord oli esiliigas. See on üks variant, loodetavasti tekib ka teisi võimalusi.

Kes tõi su võrkpalli juurde?

Leidsin selle ala Kohilast. Tahtsime parima sõbrannaga minna mängima mingit pallimängu. Oli kaks varianti: korvpall või võrkpall, me võtsime leebema variandi, korvpall tundus intensiivsem. Ingrid Kanguri käe all sain esimesed tõed selgeks ja nii see läks.

Kui palju praegu Kohilaga seotud oled?

Elan praegugi seal... Kui ma kuskil mujal ei ela. (Naerab.) Seal on alati tore olla, käisin seal kuus aastat koolis ning mul on seal palju sõpru.

Kui palju elad kaasa Kohila võrkpalliklubile? Kuuldavasti on neil kahjuks keerulised ajad – ühest küljest rahaliselt, teisalt seetõttu, et terved poistegrupid meelitati ühte teise klubisse.

Jah... Ma nende intriigidega ausalt öeldes väga kursis ei ole. Aga eks ikka hoian silma peal, kuidas neil läheb, eriti just noortel tüdrukutel ja naiskonnal. Kindlasti on hea meel, kui neil hästi läheb.

Koondise Facebooki lehel tituleeriti sind muu kõrval ka tiimi autojuhiks. Mida see tähendab?

(Naerab.) Kui koondise laagrites liigume, siis mõnikord on võrkpalliliidult üks väike buss ja lisaks liiguvad ringi paar autot. Üks neist autodest on minult. Nii et sõidutan inimesi trenni ja tagasi.

Olid koolis hea õppur, lõpetasid Audentese kuldmedaliga. Mis mõtted selles vallas on?

Praegu ma edasi ei õpi. Vahel hooaja sees olen internetist otsinud mingeid kursuseid, et mõtteid võrkpallist eemale saada. Mulle istus sportlase-õpilase elu Audenteses, oli vaheldust.
Kertu Laak.

Aga mida tulevikus õppida tahaksid?

Olen mõelnud, et ajakirjandus huvitab mind väga, aga mine tea. Üldse meedia on minu jaoks hästi huvitav, arvan, et võib-olla isegi näeksin end tulevikus kuskil sellel alal. Aga millal ja kas seda õppima minna, veel ei tea.

EM-mängude eel on naisvõrkpalluritel teravdatud meedia tähelepanu. Kas see häirib?

Veel ei ole häirima hakanud, pigem on hea meel, et naiste võrkpall saab nii palju tähelepanu. See on ka positiivne tähelepanu, oleme ju esimest korda nii kaugele jõudnud.

Sinu Instagrami lehel on motoks: „Tööd tuleb teha nii kõvasti, et sinu allkirjast saab autogramm.” Ilus ja inspireeriv mõte. Kaugele sa ise selles asjas jõudnud oled?

Autogrammi on küsitud küll juba. (Naerab.) Aga arvan, et siit saab kindlasti edasi minna, tööd on vaja veel kõvasti teha. Ei tunne, et ma oleksin oma võimete tipul, arenguruumi jätkub.

Millest sa unistad?

Praegu unistan kõige rohkem EM-finaalturniirist, mis on kõige käegakatsutavam. Kunagi olen öelnud, et hästi suur unistus oleks osaleda olümpiamängudel, aga sinna püünele saada on hästi raske. Ma arvan, et suuremad unistused ongi seotud koondisega, kuigi muidugi oleks tore ka klubitasandil mängida kusagil Euroopa tippliigas. Aga koondise esindamine on auasi, oleks tore, kui seal saaks mõni suurem eesmärk täidetud.

Olümpiale on alati lihtsam pääseda väiksema võistkonnaga. Kas rannavolle on sinu jaoks suletud peatükk?

Seda on raske öelda, praegu köidab saalivõrkpall kindlasti rohkem. Noorteklassis saime Hanna Pajulaga päris hästi hakkama ka rannas. Küll mitte päris Euroopa tasemel, aga Eesti meistrivõistlustel tegime endast kaks aastat vanematele tuule alla. Kindlasti oli õpetlik ja meeldiv kogemus, päris suletud see uks ei ole.