„Pulsikella mul peal ei olnud, aga usun, et 200 oli sees,“ muheles Mari, kui tähistamised-õnnitlemised-pildistamised olid täies hoos. „Tavaliselt mina olengi see, kes rohkem muretseb ja närvitseb, Ardo on rahulik. Hea, et sedapidi – oleks halvem, kui tema närvitseks. Kolm aastat ootasime seda võitu, aga läksime koju hõbedaga. Sel aastal eriti ei lootnudki.“

Pariis lõpetas põhiturniiri kuuendana ning mängumootor ei töötanud hästi. „Tavaliselt istutan siin Pariisis lilli, nüüd mõtlesin, kas on mõtet. Kui varakult koju lähme, siis närtsivad ju ära,“ sõnas Mari. Aga Pariis alles kogus hoogu, poolfinaalis alistati igipõline rivaal ja tiitlikaitsja Tours ja finaalis kodupubliku ees Sete 3:0.

Kauaoodatud võidu järel hüppas Maril süda rõõmust vähemalt sama kõvasti kui Ardol. „Elan ja hingan võrkpalli, muud moodi polekski võimalik võrkpalluri naine olla,“ sõnas Mari, kes kiitis Kreegi perekonda. „Nad on alati hästi toetavad. Kui vähegi võimalust, on nad finaalis kohal olnud.“