Väikelinna ime – Võru võrkpallurid alistasid 35 aastat tagasi Eesti koondise ja olümpiavõitja Viljar Loori

13. detsembril möödub täpselt 35 aastat päevast, mil Võru spordikooli 40. aasta juubeli auks toimunud ajaloolisel võrkpallimängul alistas Aksel Saali juhendatav kodumeeskond Eesti koondise tulemusega 3:0. „Kõigi võrulaste pidupäev,“ pealkirjastas toonane Töörahva Elu mängust tehtud uudise.

Pole just igapäevane sündmus, kui ühest väikelinnast pärit võrkpallurid rivistuvad väljakul mõõduvõtuks üles Eesti koondise vastu.

1985. aasta 13. detsembril nõnda juhtus. Legendaarse treeneri Aksel Saali juhendatav Võru spordikooli meeskond pani kohtumises Eesti koondisega välja koosseisu, mille võinuks suuri tegusid teha isegi Tallinna Kalevi nime all Nõukogude Liidu esiliigas: Avo Keel, juunioride maailmameister Aare Salumaa, Euroopa meister Jaanus Lillepuu, Parri Kruuda, Tõnu Kelder, Rando Soome, Riho Roht, Peeter Kais ja Tõnu Peedosaar.

Toonane Eesti koondise peatreener Laimons Raudsepp vastas võrukatele vähemalt samaväärse koosseisuga: olümpiavõitja Viljar Loor, Rein Link, Oliver Taats, Vardo Tikas, Margus Niinemägi, Tõnu Steinberg, Ain Pork, Roman Kolosov, Kulno Nauts, Urmas Piir ja Kaido Kreen.

Tolle aja omamoodi võrkpalli koorekiht. Intriig oli ahvatlev, võrulased suure mängu ootel.

Lillepuu: „Tõeline maiuspala Võru publikule“

Aksel Saali sõnul meenub temale mängust eelkõige meeletu rahvahulk, mis oli ennast spordikooli vanasse võimlasse sisse pressinud. Klassikud ütleksid siinkohal, et isegi viiekopikalisel mündil polnud ruumi maha kukkuda.

„Paljud spordisõbrad, teiste ka hilisem tipptreener Urmas Tali, pidid mängu käigule õues ukse taga kaasa elama,“ teab Saal ja lisab, et võimlast kostuv kisa oli nii suur, et seda oli kuulda isegi Roosisaare silla algusesse.

Ka Jaanus Lillepuule kangastub 35 aasta tagustest sündmustest mälestuspilt, kus publik seisis tihedalt isegi serviala ümber. „See mäng oli Võru publiku jaoks tõeline maiuspala,“ ütleb Lillepuu.
Temaga on kerge nõustuda.

Töörahva Elu toonane ajakirjanik Heikki Kasesalu kirjeldas järgmise päeva lehes seda sündmust üsnagi värvikate võrdluste abil. Tsiteerime toonaseid meelolusid: „Reede õhtupoolik jättis asjasse mittepühendatule imeliku mulje. Oli kaks võimalust, kas on meeste saapapoes defitsiit müügil või koduloomuuseumis huvitav näitus. Kogu Võru linna rahvast nähti sinnapoole voorivat. Tegelikult seati samme spordikooli poole. Mindi vaatama võrkpalli. Lõpuks kogunes rahvasumm, mis spordikoolis kokku saanud viimati 1972. aastal, spordihoone avamise päeval,“ kirjutas terava sulega Kasesalu kohalikus lehes.

Lillepuu sõnul valitses võrkpallis toona haruldane olukord, kus pool Eesti koondisest, mis Tallinna Kalevi nime all Nõukogude Liidu esiliigat, koosnes Võru spordikooli kasvandikest.

Ajakiri „Kehakultuur“ teatas lakooniliselt, et kui öeldaks Võru, mõeldakse võrkpalli. Et need kaks kuuluvad kokku nagu Saaremaa ja kadakad.

Keel: „Publik tajus - platsil on omad poisid“

Toona võrukate kaptenipaela kandnud Avo Keel hinnangul olid traditsioonilised suvised Võru võrkpalliturniirid, mis hiljem Jaan Gutmanni nime kandma hakkasid, loonud laia põhja kohalike võrkpalliarmastusele ning niivõrd paljude kaaslinlaste tõusule Eesti koondisse elati tulihingeliselt kaasa. „Võru publik tajus – platsil on omad poisid, oli selline Võru ühine identiteedisoov,“ sõnab praegu Läti koondist ja Pärnu Võrkpalliklubi juhendav Avo Keel.

Tulemusega 3:0 (15:9, 15:13, 15:13) lõppenud kohtumine pakkus põnevust algusest lõpuni. Sportliku poolega oli võrukate treener Aksel Saal mõistagi üdini rahul – kõik mängijad andsid endast maksimumi, suuri ärakukkumisi polnud. Ainult üks asi jäi maestrol hingele kripeldama: „Kahju, et me mängujärgsele pildile Jaan Gutmanni ei kutsunud,“ raputab Saal endale tuhka pähe.

Õnneks tegi Võru võrkpalli isa Jaan Gutmanniga sealsamas Eesti televisioonile intervjuu Lembitu Kuuse – nii jäid vähemalt mingid filmikaadrid toda päeva ja Võru võrkpalli isa meenutama.
Kohtunike Andres Skuini ning Peeter Bendi valvsate silmade all toimunud kohtumine algas mõistagi kohalike spordi-, haridus- ja parteijuhtide tervituskõnedega.

Töörahva Elu märkis ära, et sõna võtsid nii toonane spordikooli direktor Lembit Allas, rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja, rajooni võrkpallisektsiooni esimees Enn Saarik ja Võru I keskkooli direktor Ilmar Reiman, kes muuhulgas andis võistkondadele üle ka tüdrukute poolt valmistatud medalid.

Äramärkimist väärivad kindlasti ka sekretäri lauas istunud Reet ja Raivo Jeenas ning mängu kommenteerinud endine võrukas, toona EKP Pärnu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna juhataja Jüri Pärg.

Raudsepp: „Võru on tõeline võrkpallimeka“

Mängu lõpptulemust ükski asjaosaline üllatavaks ei pea. Toona Eesti koondist juhendanud Laimons Raudsepa sõnul olid ju kõik väljakule jooksnud võrulased tegevad ka tema juhitud koondises ning enamus nendest täitsid põhirolli ka sama hooaja lõpus Moskvas toimunud Nõukogude Liidu esiliiga üleminekumängudel, kui Tallinna Kalev alistas kahel korral Kiievi Lokomotiivi ning tõusis võrkpallimaailma absoluutsesse tippu – Nõukogude Liidu meistriliigasse.

„Nii Keel, Lillepuu, Salumaa, Kelder, Kruuda kui ka Soome kuulusid sellesse ajaloolisse võistkonda,“ ütleb Raudsepp ja lisab tunnustavalt: „Võru on aastaid olnud vabariigi võrkpallimeka.“
Raudsepp teab, millest räägib.

Just tema oli üks nendest meestest, kes 90-nendatel aastatel, pärast Jaan Gutmanni surma, aitas Aksel Saali Võru turniiri korraldamisel võistkondadega „varustada“. Tandem Ivan Dratšov ja Jaan Gutmann oli asendunud duoga Aksel Saal ja Laimons Raudsepp.

Jaanus Lilliepuu hinnangul andise see võit võrukatest võrkpalluritele pikaks ajaks väikest võistkonnasisest aasimisainet. Keel lisab, et teades Viljar Loori ja Rein Linki, siis need mehed niisama pooleteraliselt mängima ei tulnud, kindlasti tahtsid nad meeletult võita. „Ometi olnuks Võru kaotus pigem suureks üllatuseks,“ on Keel enesekindel.

Mängueelne foon – kas Võru saab Eesti liigasse oma võistkonna? Keele sõnul meenub talle mängust rohkem see foon, mis ajaloolisele kohtumisele eelnes. „Oli mingeid signaale, et äkki panevad toonased rikkamad ettevõtted, nagu piima- või mööblikombinaat oma rahad kokku ja Eesti meistriliigas hakkaks mängima ka seesama Võru meeskond,“ ütleb Keel ja spekuleerib, et selle koosseisuga võinud Võru täiesti vabalt tulla ka Eesti meistriks.

Paraku nii ei juhtunud. Mängujärgsel õhtul koguneti kultuurimajja Kannel, kus lausuti kamaluga kiidusõnu, vaadati fotonäitust ning väljapandud võrukate medaleid. Muuhulgas andis Spordikooli direktor Lembit Allas – nagu kohalik leht märkis – „päeva jooksul enimmainitud mehele“ Aksel Saalile üle Eesti NSV teenelise treeneri aunimetuse.

„Mille eest anti, oli selgeks saanud juba päevases võrkpallilahingus,“ kirjutas Heikki Kasesalu.
On selge siiamaani.