Ülevaade võrkpallikoondise kandidaatidest. Ei mingeid üllatusi!?
Sidemängijatest on kõigutamatud koondisse pürgijad suurte kogemustega Kert Toobal ning tema kukutamiseks veel liigrohelised, kuid ambitsioonikad Martti Keel ja Kusti Nõlvak. Toobal sai Türgi kõrgliigas palju mängida, jäi terveks ning pääses teistest varem puhkama. Kas ta ka tuleval aastal end türklastega seob, pole viimased teada andnud. Aga silmapiirilt võivad kaduda ka praegu kodus pallivad sidemehed – kui välismaalt pakkumisi saabub. Üks kahest noorest peab koondisest välja jääma. Kes? Arvamused lahknevad.
Temporündajad. Kaks kindlat meest vaatavad vastu Prantsusmaalt – Raimo Pajusalu ja Ardo Kreek. Oleme lähedal vägagi märkimisväärsele kordaminekule: Kreegist võib saada Prantsusmaa meistrivõistluste finalist. Poolfinaalis on Pariisi meeskonnal kirjas kaks võitu kahest esimesest mängust, vaja on veel vaid üht. Selle nädala lõpus mängitakse maksimaalselt kaks korda vastase väljakul (Cannes`is) ja korra Pariisis. Enam-vähem kindel põhikuuikumees Rennes`i meeskonnas on Pajusalu, meie teine kiirlööja.
Suurt muret ei tohiks tunda ka järelkasu pärast, kui peame silmas Siim Ennemuisti ja Timo Tammemaad, aga tervenedes tõuseks taas arvestatavaks meheks ka Meelis Kivisild. Eesti meistrivõistluste finaalseerias tegutses Kivisild juba väga kasulikult. Ja muidugi ärgem unustagem Andri Aganitsa üha avarduvaid võimeid, võib-olla on hoopis tema peatselt põhikuuikus.
Nurgaründajaks number üks näib jäävat Keith Pupart. Prantsusmaal polnud ta sel hooajal olnud nii resultatiivne kui eelmisel, aga tema klass on enam-vähem teada. Kes siis veel? Teiseks äärelt tulistajaks pürgib energiliselt Martti Juhkami, aga nii tema kui Kardo Kõresaar on võimelised enamaks kui see, mida äsja Eesti finaalseerias kogesime. Eriti Kõresaar. Õnneks on neil kasvuruumi täitmiseks aega, kuid mitte väga palju. Küsimärgiks jääb Eesti meistrisarjas põhiturniiril ja finaalis silmapaistvat osa etendanud Andrus Raadik. Stabiilsus! Stabiilsus! Stabiilsus! Selleta koondise dressi selga ei tõmba.
Diagonaalründaja kohale on kaks tõsist konkurenti. Oliver Vennost kümmekond aastat vanem Argo Meresaar näitas viimastes finaalmängudes nii kõrget klassi, et peatreener Avo Keele pole vist kerge otsustada, kumb astub põhikuuikus platsile esimesena. Mart Tiisaare (21) löögid võivad MM-mängudes veel natuke pehmeks jääma, kaarpallid võetakse üles. Seda küll senise kogemuse põhjal. Noor mees areneb kiiresti, kui endale uuesti liiga ei tee.
Libero kohale on, nagu mitmel korral varemgi, kolm enam-vähem võrdset kandidaati – Rait Rikberg, Asko Esna ja Edgar Järvekülg. Lugema hakkab see, kes on parajasti paremas vormis ja tervem. Tundub, et esimesed koondise mängud toiuvad Esnata, kuna jalavigastus kimbutab senist esimest-teist numbrit tõsiselt.
Kokkuvõtteks. Eesti koondist on viimastel aastatel iseloomustanud ühtsed võimed, igale kohale on võtta olnud väärikad mehed. Nagu Avo Keel juba paar aastat tagasi ütles: Eesti koondisse pääsemiseks peab kõva mees olema. Ja ometi on meil sageli just sel pinnal probleeme tekkinud, sest ajuti kipub ikka keegi ansamblist välja kukkuma. Võimed on olemas, kuid välja mängida neid lihtsalt ei õnnestu! Nagu möödunud aastal EM-valikmängudes iisraellaste, belglastega ja hollandlastega kohtudes.
Nüüd, MM-valiksarjas, on meil vastas enam-vähem samast klassist meeskonnad– Läti, Valgevene, Taani. Ei maksa Taanit nõrgaks pidada, taanlased on viimastel aastatel Euroliigas korralikke võite kogunud ja pole nõrgem Iisraelist, kes meid mullu kimbutas.
Vaatame tähelepanelikult. Midagi näitavad juba maikuised kontrollmängud Rootsi ja Austriaga nädal enne maailmameistrivõistluste alagrupimänge (24.-26.V).
