Teisest seljaopist taastuv Kusti Nõlvak: tegutsen ainult vastavalt enesetundele
TTÜ võrkpalliklubi ja Eesti koondise sidemängija Kusti Nõlvak rääkis eile klubi Facebooki lehel teda pikalt vaevanud seljavigastusest, mis vajas kahte operatsiooni.
"Üleeile lasti mind Ida-Tallinna Keskhaigla lülisambakirurgia keskusest välja, kus lõigati mul teistkordselt alaselga," alustab ta.
"Probleem sai alguse juba eelmine suvi, kui tegime füüsilist ettevalmistust Kaasanis toimunud suveuniversiaadiks. Nagu ettevalmistaval perioodil ikka, alustasime jõutreeningutega ning Tarmo Tiitsu juhendamisel saime korralikke jõudu ja vastupidavust arendavaid treeninguid. Selg hakkas mõne aja möödudes tunda andma, kuid olles harjunud suurte koormustega, teadsin, et pidevad treeningud teevadki mõne koha rohkem kangemaks kui teise. Eriti, kui teed harjutusi, mida hooaja sees pidevalt teinud ei ole. Niisiis olin mureta - võimlesin end korralikult soojaks, venitasin ja käisin massaažis pärast trenne. Lootsin, et läheb varsti paremaks. Ei läinud. Nädala möödudes hakkas alaselg tegema nii suurt valu, et ei suutnud treeningutel kaasa lüüa. Kahjuks oli selleks nädalavahetuseks planeeritud kontrollkohtumised Brasiilia U-23 ja U-21 koondistega, kus mina kaasa lüüa ei saanud. Lootsime, et kerge puhkus teeb seljale head ning saan Kaasanisse ikkagi sõita. Nädala alguses oli seis natuke parem, kuid valu polnud kuhugi kadunud, tegin trenni ikka kaasa. Avo Keel ja Rainer Vassiljev otsustasid mind Universiaadile ikkagi kaasa võtta.
Kaasanis oli olukord sarnane - selg lubas mingeid liigutusi teha valutult, kuid kummardamine ja liblika hüppamine olid läbi valu. Mängisime Martti Keelega mängud pooleks ja selg andis jätkuvalt tunda. Mida aeg edasi, seda kehvemaks seis tegelikult läks.
Kaasanist tagasi tulles ootasid ees arstide vastuvõtud. Käisin füsioterapeut Indrek Tustiti juures, kelle sõnul olid mul alaselja süvalihased nõrgad ning soovitas neid treenida. Seejärel ortopeed Kaspar Rõivassepp lasi teha mulle MRT-uuringu ning nägi seal L4-L5 selgroolülide vahel oleva diski kerget väljasopistumist ning määras mulle elektriravi. Sellega läks selg veidi paremaks ning lisaks tegin ka jõusaalis vastavaid seljaharjutusi kuni algas TTÜ hooaja ettevalmistus. Sain teha trenne peaaegu täie jõuga, kuigi selg andis ikka tunda.
Hullemaks läks asi novembrikuus. Läksin neurokirurg dr. Kahro Talli vastuvõtule, kes tegi mulle alaselga blokaadsüsti, mis suurt muutust ei toonud. Vahepeal hakkas seljavalu kiirguma tagareide ja säärde. Selgus,et kui asi paremaks ei lähe, on vaja operatsiooni. Algasid Eesti Karikavõistlused, kus veerandfinaalis loositi meid kokku jälle Selver Tallinnaga. Selg pidi vastu pidama ja õnneks pidas. Võitsime. Järgneval nädalal oli selg hullem - tegin kaasa iga nädal umbes pooled trennid ning nädalavahetusel ei mänginud. Final fouri saabudes oli selg jätkuvalt halb, kuid läbi valuvaigistite sain kuidagi mängida. Alistasime Rakvere Vk poolfinaalis. Järgmine hommik oli selg väga valus. Pärast hommikust trenni, kus ma sisuliselt midagi kaasa teha ei saanud, rääkisin peatreener Janis Sirelpuuga, et nii edasi minna ei saa ja seljaoperatsioon on vajalik. Ta nõustus. Kohe pärast Final fouri pidin minema lõikusele. Veel paar valuvaigistit alla ja õhtune finaalmäng oli käes. Soojendusel tundsin veel teravat valu vasakus jalas, kuid esimese geimi lõppedes oli ka see juba adrenaliini tõustes ununenud ning saime Bigbank Tartu üle raske võidu. Lootsin, et nüüd saan operatsioonile ja olen märtsikuus kindlalt platsil tagasi, kuna arstide sõnul võtab sellisest lõikusest taastumine 1-3 kuud.
Järgmine nädal käisin operatsioonil ning arsti sõnul läks see hästi ja ootasin pingsalt lõplikku paranemist. Ise lootsin, et saan umbes 1 kuu pärast tagasi väljakule, kuna sarnasel operatsioonil käis detsembris ka Kaarel Nurmsalu, kes juba kuu aja pärast suusahüppeid tegi ja veebruaris olümpial käis. Paraku ei läinud taastumine nii, kuidas lootsin ning närvivalu jäi jalas endiseks. Pärast 2 kuud ootamist ja massaaže Risto Jamnese juures, hakkasin kergelt tegema selja harjutusi, lootes paranemist. Kui puhkuse, venituste ja massažidega olin saanud selja paremuse poole liikuma, siis üks ülikerge pallitrenn, kus sisuliselt ainult sörkisin, muutis asjad jälle palju kehvemaks. Tagajärjeks siis uus MRT uuring, kus ortopeed dr Taavi Toomela nägi veel suuremat diskitükki, mis lülide vahelt välja pressinud ja närvijuurele surub. Ees seisis uus operatsioon.
Täna on sellest 3 päeva möödas ning seekord olen taastumisega veel ettevaatlikum ning tegutsen ainult oma enesetundele vastavalt. Õnneks pole kiiret kuhugi ja loodan, et saan oma selja lõplikult korda. Hoian oma võistkonnale Eesti meistrivõistluste poolfinaalis pöialt ning loodetavasti saan ka tulla kaasa elama.
Kui järgmisest hooajast rääkida, siis on TTÜ huvitatud minu jätkamisest, kuid ma oma otsust veel teinud ei ole. Kui on võimalust, siis tahaks ka välismaale vaadata. Sellest raviperioodist õppisin palju ning sain tõestust sellele kui oluline on sportlasele tervis. Olge terved."
