Täna 12 aastat tagasi | Kuidas Eesti ülitugevast Poolast jagu sai, kes aitas sepistada geniaalset plaani ja mida ütles papa-Värnik Keelele?

Katkend Avo Keele raamatust
VÕRKPALL EESTI - POOLA
Eesti võrkpallikoondislaste ja treeneribrigaadi rõõm oli piiritu.FOTO: Marko Mumm

2008. aasta 25. mail lõppes Tallinnas võrkpalli EM-valikturniir, kus Eesti alistas Montenegro 3:1, Ungari 3:0 ja viimasel päeval 0:2 kaotusseisust Poola 3:2 ning tagas endale esmakordselt pääsu 2009. aasta EM-finaalturniirile.

Delfi avaldab tähtsa päeva puhul Avo Keele elulooraamatust "Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu" peatüki "2008. Läbimurre!"

2008. Läbimurre!

24. mai 2008. Umbes kell 19.10. Raimo Pajusalu oli sugulase pulmas. Avo Keel Eestisse külla tulnud Pasi Rautio ja veel mitme inimesega õhtusöögilauas. Konsultant Boriss Koltšins sootuks koduteel Riiga, sest tema teada oli eesmärk täidetud, EM-valiksarja alagrupis teisena edasipääs play-off’i tagatud. Abitreener Andrei Ojamets ja statistik Alar Rikberg olid Audentese spordihallis, tegid märkmeid. Ja Raul Lozano oli hullumas, sest Poola oli ühtäkki Montenegro vastu 2 : 0 eduseisu maha mängimas.

Keel: „Andreilt hakkasid kõned tulema. 1: 2! 2 : 2! Isu oli korraga läinud. Varem tundus kõik enne viimast vooru selge olevat. Poola läheb grupi võitjana otse EM-ile, meie kohtume play-off’is Belgiaga. Kui tuli teade, et Montenegro võitiski viienda geimi 15 : 13, läksime Rikbergi ja Ojametsaga hotelli Poola videolinte uuesti vaatama. Läks tõsiseks tööks, vaba õhtu oli rikutud. Ausalt öeldes ei olnud plaani viimaseks mänguks Poolat uuesti lahkama hakatagi. Kulminatsioon oli läbi, suvi ootas, vaba aeg hakkas. Tegelikult lõigi see soodsa pinnase. Läksime kõik Poolaga mängule vastu pingevabalt, üksnes sisemuses oli erutav tunne – oh sa poiss, mis nüüd saab!“

Seotud lood:

Kui Eesti sattus alagruppi Poola, Ungari ja Montenegroga, siis küsis loosimisel viibinud Henn Vallimäe Keelele tulemustest teatades naljatades: „Kas koju tagasi tulla võib?“ – „Ikka, kui rohkelt kingitusi tood,“ kostis Keel. Ei olnud lihtne loos. Ometi seadis ta taas eesmärgiks finaalturniiri. Talvel uuele 2 + 1 aasta pikkusele lepingule alla kirjutades lubas Keel, et ebaõnnestumise korral ta kolmandat korda tüüri enda kätte ei võta.

Enne EM-mänge timmiti vormi kontrollturniiril Valgevenes Mogiljovis. Sealt sõideti otse Poola Olsztyni, kus toimus esimene alagrupiturniir. Mogiljovi ja Olsztyni mindi bussiga, kokku loksuti maha üle 1500 kilomeetri. Ajaloos esimest korda võideti ungarlasi 3 : 1, Poolale kaotati selgelt 0:3 ja Serbiast lahku löönud Montenegro alistati Jaanus Nõmmsalu silmapaistvate soorituste toel 3 : 1. Turniiri parimaks liberoks valiti Sten Esna.

„Eesti on teinud tugevat tööd, aga tehnilises ja taktikalises plaanis jagub arenguruumi. Samuti vajate suuremaid tugevate mängude kogemusi,“ patsutas Lozano Õhtulehele antud usutluses meile isalikult õlale. Poola ei kaotanud kodus geimigi.

Teine turniir toimus Eestis puhtalt tänu õnnele. Õigemini õnne puudumise tõttu. Või kuidas võtta. Poola kõrval ei olnud teist, kes tahtnuks vabatahtlikult pool miljonit krooni korraldamisele kulutada. Tõmmati loosi, meile sattus pikim kõrs. Koduseinte toel võideti Montenegrot taas 3 : 1 ja Ungarit 3 : 0. Klaar, teine koht käes. Järsku muutus olukord tänu Montenegro võidule Poola üle kardinaalselt. Esimeseks tulemiseks ja esimest korda EM-ile saamiseks piisas ainult Poola alistamisest.

Ainult 2006. aasta MM-finaalis mänginud Poola alistamisest …

Õigupoolest ei uskunud sellesse õieti keegi. Kaotus Montenegrole oli liigsest enesekindlusest tulenenud lohakusviga. Õhtul käis 168-sentimeetrine Lozano ringi nagu väike vihane äikesepilv ja tegi mängijatele peapesu. Hommikusöögilauas meie mehed pinget ei tundnud. Visati nalja, et noh, paneme õhtul Poola kotti, pääseme otse EM-ile ega pea sügisel play-off’iks valmistuma.

Keith Pupartile jäi meelde mängueelse koosoleku lõpp: „Avo viimane lause oli: „Mehed, lähme mängime ja vaatame, kuidas minema hakkab.“ Järelikult ei olnud lootused väga suured. Olgem ausad, see oligi Taaveti heitlus Koljati vastu.“

Treenerid läksid täispangale. Siiani oli sidemängijaks kapten Veiko Lember, kes tegi tööd eeskujulikult. Lemberi mängitamine oli loogiline, Kert Toobali klubihooaeg jäi sisuliselt vahele. Sügisel viskas Belgia klubi Meneni Par-Ky ridadesse kuulunud Toobal treeningul ebaõnnestunud liblika. Palli päästes vigastas õlga, tuli minna operatsioonile. Pärast lõikust rippus käsi jõuetult nagu nuudel ja türilane kartis, et karjäär on läbi. Menen ei keeranud eestlasele selga, pakkus võimalust klubi juurde jääda ja ravi saada. Kevadeks oli õlg enam-vähem, üksnes tugevalt lüüa ei lubanud. Ent mängupraktika oli null.

Ojamets: „Avol on alati asjadest kindel ettekujutus, mul tuli seisukohti hästi põhjendada, et ta nõu kuulda võtaks. Ei taha endale medalit kaela riputada, aga soovitasin Kerti kasutada. Oli näha, et ta on värske ja hirmsat tahtmist täis. Poolale oli teistsuguse stiiliga sidemängija kasutamine üllatav, nad ei olnud ta käekirjaga tuttavad.“

Hulljulge plaan läkski käiku.

Keel: „Sidemängijatena olid nad samal tasemel, kuid Toobal oli blokis parem ja Poola valmistus Lemberi vastu. Teine teema oli, kas Kristjan Sikaste või Argo Meresaar. Esimene mängis selles tsüklis rohkem, alustasime temaga. Heal päeval võis Sikaste üksinda platsi puhtaks lüüa, Meresaarel esines jälle vähem kõikumisi. Temal oli teatud tase, millest alla ei läinud.“

25. mai 2008, Audentese spordihall. Eestlased panevad matši eel käed kokku ja hüüavad: „Tšakra!“ Et kõikvõimalikud väekeskused ikka avaneksid. Selle lustaka sõjahüüu tõi Tallinna Selverisse ja koondisse Lember.

Esimene geim

Toobali ja Meresaare kõrval tulevad platsile Raimo Pajusalu, Janis Sirelpuu, Pupart, 20-aastane Martti Rosenblatt ja libero Sten Esna. Pingetest prii Eesti alustab uljalt, minnes juhtima 14 : 9. Seejärel vääratab Rosenblatt paaril puhul servi vastuvõtul ja teda asendab Jaanus Nõmmsalu.

Sirelpuu: „Avo uskus Rosenblatti kaua, muudkui putitas teda. Füüsilise ettevalmistuse tsükli järel oligi Rosenblatt alati hirmus terav, tagus palle, kuhu tahtis, ja pandi põhikoosseisu. Lõpuks aga mängis ikkagi Nõmmsalu, nii oli aastast aastasse.“

Isukalt alustanud Sikaste kipub geimi lõpus eksima, Poola võidab 25 : 20.

FOTO: Marko Mumm


Teine geim

Enam ei anta võimalustki. 1 : 5, 8 : 16, 19 : 25. Sikaste tabab juba rohkem blokki kui vastaste platsipoolt ja Audentese hallis 1000 pealtvaataja hulgas punavalgete kaabudega hästi silma torkavad Poola fännid hullavad rõõmsalt. Kõik näib kiiresti lõppevat.

Kolmas geim

Keel ei anna alla ja üritab päästa, mis päästa annab. Meresaar vahetab välja Sikaste ja geimi keskel Ardo Kreek Sirelpuu. Lember annab teises geimis korraks Toobalile puhkust, nõnda saavad palli puutuda kõik mängijad peale vigastatud Eerik Jago.

25 : 26, Poola matšpall. Kohtumise lõpp on õhus, kuid pikk pallivahetus lõppeb vastasmängija võrgupuutega. Pajusalu serviäss viib Eesti juba ette ja võidame geimi 29 : 27.

Neljas geim

Võrdne mäng. Siis lööb Kreek ohtliku servi ja Mariusz Wlazly püütakse mitmel korral blokiga kinni. 25 : 22 Eestile ja matš on ootamatult viigis 2 : 2!

Viies geim

Geimi alguses lausub Pajusalu Meresaarele: „Me pole kunagi olnud EM-ist 15 punkti kaugusel.” Tõsi, hommikusöögilaua naljajutud on saanud sootuks uue, realistliku varjundi. Ometi kipub ime haihtuma ja tõld kõrvitsaks muutuma. Vihale aetud Wlazly kütab sissejuhatuseks neli ässa jutti ja Poola läheneb vääramatult võidule 1 : 5, 4 : 9, 7 :12 … Sellisest seisust maailma tippmeeskonna vastu väljatulemine ei ole lihtsalt võimalik. Ainult siis, kui kokku langeks ebatõenäoliselt palju asjaolusid. Umbes nagu ühel päeval 22 aastat tagasi.

8 : 12

Marcin Wika eksib rünnakul. Keel teeb tuima näoga käsi-kullas-istmik-mullas manöövri. Toobali asemel tuleb pallima Rosenblatt. Tal on küll valus serv, kuid vähe stabiilsust.

Keel: „Andsin käsu – riski! Marttil on hea kiire käsi. Kui pihta saab, on väga ohtlik serv. Kaotada polnud midagi. Ta võinuks kohe esimese servi võrku taguda, kuid see poleks olnud tema viga. Minu filosoofia järgi jääb vahetusest tulijalt tugevat servi nõudes täisvastutus treeneri kanda. Mängijale ei tohi lisastressi tekitada.“

FOTO: Marko Mumm


9 : 12

Poolal on serv käes, Pawel Zagumny viib Wlazly ühese bloki vastu rünnakule, kuid too virutab palli auti. Või siis mitte? Igatahes peakohtunik tšehh Tomaš Fink nii näitab ega lase end Poola brigaadi kirglikust protestist kõigutada.

Keel: „Number ühe tsoonis kaitset mänginud Rosenblatt ei jõudnud auti läinud palli eest ära põigelda. Puudutus oli õhkõrn, aga tajutav. Pukikohtunik oli küljeliinil, ta ei näinudki, piirikohtunik seda aga ei näidanud.“

10 : 12

Rosenblatilt tugev serv, Zagumnylt läbinähtav sööt nurka, Wika põrutab palli vastu Meresaare käsi ja sealt põrkab see õnnega pooleks tagasi Poola väljakupoole taganurka.

11 : 12

Rosenblatt põrutab piki piiri serviässa. Uskumatu!

„Mida sa, Anu, treenerina ütleksid, kui sul sellisel hetkel tuleb niisugune noor mees platsile ja põrutab sellise ässa?“ tahab ETV otseülekannet kommenteerinud Lembitu Kuuse sel hetkel abikommentaatorilt Anu Karavajevalt teada.

„No treenerina oleksin ma vist sel momendil lihtsalt vait,“ kostab Eesti üks aegade edukamaid naisvõrkpallureid kelmikalt.

„Või nagu ütleb Avo Keel – silmini rahul,“ lisab Kuuse naeruselt.

Viljandist pärit nurgaründaja usaldamine osutus jackpot’iks. Lozano teine mõtlemispaus. Millele kulutas need sekundid Eesti koondis?

Keel: „Meil polnud platsil sidemängijat, time-out’i ajal kordasin meestele üle, kes vajadusel tõstab. Ja hakkasime blokis keskenduma Wlazlyle.“

11 : 13

Rosenblatilt veel üks suurepärane serv. Kuus aastat hiljem Poola maailmameistriks vedanud ja tol turniiril parimaks mängijaks valitud Wlazly lahendab tekkinud hädaolukorra löögiga blokist auti. Maha pall siiski ei kuku, Keel saab väljaku ääres käe ette ja lööb platsile tagasi. See mõistagi ei loe. Toobal naaseb Rosenblati asemele.

12 : 13

Wlazly serv … võrku! Meie poolt läheb pallima sobilikult kõige boheemlaslikum tüüp – Nõmmsalu.
Keel: „Jaanusel on julgust, ta ei mõtle üle.“

13 : 13

Nõmmsalu paneb palli korraliku litakaga mängu, platsi keskele jooksnud Zagumny tõstab Wlazlyle, kes seekord kahest blokki murda ei suuda. Eesti kontrarünnak, ootamatult satub Kreek sidemängija rolli. Kööbakas tõste Meresaarele, kes ebamugava poolviltuse hoojooksu järel kargab üles ja kõmmutab julgelt kahemeheblokist auti. Viik!

Keel: „Issand kui vilets tõste ja blokist auti – jälle puhas õnn.“

14 : 13

Nõmmsalu palling lõhub jälle Poola rünnaku ja Meresaar realiseerib Toobali kavala lühikese selja-taha-tõste.

Keel: „Paar sekundit enne Meresaare lööki libises Poola blokeerija ega jõudnud õigeks ajaks kohale.“

Matšpall! Inimesed saalis tõusevad püsti. Kas tõesti …?!

15 : 13!

Käsk on konkreetne: keskenduda blokis täielikult Wlazlyle. Sinna tõste lähebki. Poola liider kerkib õhku ja maandub. Nagu ka blokeerijad Kreek ja Pupart. Löök tabab Puparti kätt ja põrkab Poola platsile maha. Puhkenud rõõmupidu on kirjeldamatu, juhtunud on midagi täiesti uskumatut!

Mis täpselt? Aastatepikkune töö oli ära tasunud, Eesti sai viimaks võidu, mis pani meid Euroopa võrkpallikaardile. Hiljem oleme EM-ilt ehk Vana Maailma 16 tugevama hulgast välja jäänud vaid korra.

Vollekoondis tõusis kodumaal tugevaimaks pallimängutiimiks. Poola sai sügisel play-off’is üle noatera jagu Belgiast (3 : 2, 2 : 3) ja tuli järgmisel aastal Euroopa meistriks. Aga mitte enam Raul Lozano, vaid Daniel Castellani käe all.

Tol hetkel ei olnud seda kõike veel võimalik hoomata. Õigupoolest ei saanud keegi mitte millestki aru, joovastus tahtis tappa. Pajusalu panustas triumfi 15, Meresaar 14, Pupart 13, Kreek 9, Nõmmsalu 7, Sikaste 5, Sirelpuu 5, Toobal 5 ja Rosenblatt 2 punkti. „Võidu tõi eneseusk ja hoiak, millega mehed platsile läksid. Meil polnud ühtegi kehva meest!“ kiitis EM-ile jõudnud võistkonna loots mängu järel hoolealuseid, pisar silmanurgas säramas.

Keel: „Selleks, et mul silm märjaks läheks, peab väga suur põhjus olema. See oli see koht. Hilisemast meenub 2015. aasta Eesti meistrivõistluste finaalseeria, kui Pärnuga Tartu vastu ühes geimis 12 : 20 kaotusseisust välja tulime.“

Märjad olid teistegi silmad, oli üks noist päevist, kui mehed võisid nutta. Kui Audenteses puntratantsud tantsitud, istus Keel autosse, kuhu oli mängu ajaks telefoni jätnud. See oli õnnitlussõnumitest ja vastamata kõnedest tulvil, esimese hooga ta neid vaatama ei hakanud. Küll aga võttis vastu võõralt numbrilt sisse tulnud kõne. Kas president Toomas Hendrik Ilves või peaminister Andrus Ansip oli esimene õnnitleja? Mitte päris …

Keel: „See oli Värniku paps! Mina Ülo Värnikut ei tundnud, ei tea, kust ta mu numbri sai. Võtsin vastu ja tema teatas: „Siin mina, Andrus Värniku isa! Meie, Võrumaa mehed, olemegi ühed kanged mehed, minu poiss sama moodi …“ Rääkis pikalt Värnikust, mul oli veel tegemist, et viimaks kõne kuidagi viisakalt lõpetada.“

Jokkeriks osutunud Toobal ei suutnud juhtunut tükk aega mõista: „Õhtul tähistasime võitu saunas, hiljem ööklubis. Kõik tundus uskumatu, olin nagu mulli sees. Järgmisel hommikul läksime hotellis sööma ja ikka polnud juhtunu kohale jõudnud. Kui ajalehtedest vaatasid vastu suured pealkirjad, mõistsin, et midagi on ikka tõesti toimunud.“

FOTO: Marko Mumm


Värve ja hüüumärke tagasi ei hoitud.

Eesti Päevaleht – „Uskumatu võrkpallimuinasjutt: Eesti pääses finaalturniirile!“

Õhtuleht – „Müstiline, uskumatu võit! Elu mäng!“

Postimees – „Keel: suutsin vaevu nuttu tagasi hoida“

Poola meedias figureeris seevastu sõna katastrofa

Võrkpalliliit premeeris koondist 500 000 krooniga, peasponsor Arco Vara lisas 100 000. Lisaks mainitud mängijatele kuulusid võistkonda Jago asemel Olsztyni turniiril käinud Aivar Silm, üldfüüsilise treener Valdo Järvekülg ja füsioterapeut Gardo Maruste. Montenegro juhendaja Veselin Vukovic sai enne kojusõitu eestlastelt väikese kingi – pudeli konjakit tänutäheks Poola võitmise eest.

Keel kutsuti detsembris elus esimest korda spordiaasta lõpugalale. Parima võistkonna Kuldne Kristjan kuulus Pekingis hõbemedali välja sõudnud Jüri Jaansonile ja Tõnu Endreksonile, treeneritest tunnustati kettaheitja Gerd Kanteri olümpiavõitjaks voolinud islandlast Vesteinn Hafsteinssoni. Keel ja võrkpallimeeskond pälvisid oma kategooriates kolmanda koha.