Rivo Vesik oma hoolealuste OM-ilt eemalejäämisest: sellises olukorras pole lahendust, mis teeks kõik õnnelikuks
2008. aastal koos Kristjan Kaisiga Pekingi olümpiamängudel Eestit esindanud Rivo Vesik (36) tegi tänavu endale võõrsil nime treenerina, aidates kaasa Venemaa rannavolle olümpiakoondise formeerimisele. Kuni viimase hetkeni püsis olümpiakandidaadina orbiidil tema hoole all olnud paar – Oleg Stojanovski/Artjom Jarzutkin.
Avaldame siinkohal volley.ee intervjuu Vesikuga.
Rivo, vähesed on kursis sinu käekäiguga Venemaal. Teame, et palju ei puudunud su hoolealuste pääsemisest Riosse.
Kogu see olümpia kvalifikatsioon oli minu jaoks üks pingelisemaid ja huvitavamaid hetki minu sportlikus ja ka mittesportlikus elus. Treenerina kõrvalt vaadata on kindlasti raskem ja närvesöövam, kui läbida see protsess sportlasena. Eemalt vaadates on väljakul toimuv kuidagi selgem ja arusaadavam. Samas elad sa selle kohe üle ja sul on aega mõelda olukorrale. Väljakul olles seda aega tihti ei ole. Poolteist aastat tegime tööd eesmärgi nimel pääseda oma poistega Venemaa koondisse ja aidata Venemaa koondisel saada koht olümpial.
Tunned, et said hakkama?
Mõlemad eesmärgid said täidetud, aga alaliidu otsusega saadeti olümpiale vanem ja kogenum võistkond Ljamin-Barsuk. Paljude arvates oli see otsus vale ja mõneti üllatav. Noortele olnuks olümpiamängud kindlasti suur ja väärt kogemus. Minu arvates tegime enda osa ära ja selle, mida lubasime alaliidule enne hooaja algust, täitsime 100%. Loomulikult ei saa öelda, et me polnud pettunud, kui otsus teatavaks tehti. Arvan, et sellises olukorras ei ole olemas lahendust, mis teeks kõik õnnelikuks.
Näib, et su noored on praegu heas vormis – äsja jõudsid nad maailmatuuri etapil Klagenfurtis veerandfinaali.
Oleg ja Artjom on veel üsna noored sportlased ja seda enam tekitab rõõmu, kuidas nad suutsid pärast kogu seda OM i kvalifikatsiooni karusselli ja pingelangust võistelda hästi eelmisel nädalal Klagenfurt Major Series turniiril. Klagenfurti turniiri peetakse maailma parimaks rannavõrkpalli turniiriks ja Major Series on maailma tugevaim rannavolle sari. Artjom ja Oleg saavutasid Klagenfurtis viienda koha, mis on täiesti supertulemus. Nende jaoks on see esimene täispikk hooaeg, mis on kestnud 9,5 kuud. Jäänud on veel üks kuu pingutust. Järgmiseks turniiriks on meil Los Angelese Grand Slam, kuhu sõidame 17. augustil. Sellele eelneb laager Moskvas.
Kuidas sai sinust Jarzutkini ja Stojanovski treener?
Võimaluse Olegi ja Artomiga töötada sain pooteist aastat tagasi, kui minuga kontakteerus Olegi isa ja küsis, kas oleksin huvitatud proovimast. Haarasin võimalusest kinni ja tänaseks oleme jõudnud korraliku koostööni. Alates maikuust on Stojanovski ja Jarzutkin osa Venemaa koondisest ja ka mina olin ametlikult Venemaa koondise teine treener. See koostöö kestis augusti alguseni ja pärast olümpiat vaadatakse minu leping uuesti üle. Võimalik, et jätkan koondise juures ja võimalik, et ainult poistega.
Sina. Praegu. Eesti?
Hetkel on meil nädal puhkust ja selle aja katsun natuke rohkem olla perega. Kuna aitan organiseerida üht rannafestivali Helsingis (www.beachboard.fi), siis jagub ka selle "puhkuse" ajaks tegevust päris palju. Kolmapäeval (täna) kiman Tartusse, kus sõber Kristjan avab rannaspordi keskust. Weekendile ei lähe. Pikemas perspektiivis sooviks olla Eesti rannavõrkpallile võimalikult palju toeks ja kasvatada seda suurepärast ja lahedat spordiala. Loodan kunagi veel näha Eesti rannavollepaare olümpial. Kaks korda on olümpial käidud, ega kaks kolmandata jää.
