Milliseks kujuneb Rainer Vassiljevi elu lähikuudel, kevadeks, suveks? Tõenäoliselt selgub see peagi.

Millega oled praegu seotud? Ega ometi passiivsel puhkusel? Tahaksid juba väga tööd teha?

Rainer Vassiljev: Tulin just Rootsist, käisin mäesuusatamist proovimas. Treenerina tegutsedes on hooaja keskel selliseks tegevuseks raske aega leida, kasutasin hetkel võimalust. Pikem jõulupuhkus ja sportlik puhkus on väga kosutavalt mõjunud. Hetkel veel naudin natuke vabamat aega.

Oled saanud aega mõelda viimatiste sündmuste üle - mis jääb positiivsele poolele lisaks Tartu meeskonna edule möödunud aasta esimeses pooles?

Aasta esimene pool näitas, et üldjuhul raskused liidavad meeskonda. Võitlus- ja võistkonnavaim, mis eelmisel kevadel Tartus oli, jääb mulle pikaks ajaks meelde. Sellises õhkkonnas töötamine oli nauditav. Kuigi finantsmured püsisid, oli igapäevane töökeskkond super. Samuti on mul väga hea meel, et sain terve suve Eesti koondisega tööd teha ja et koondise laagris oli palju eelmisel hooajal Tartus mänginud mehi.

Oled kuulnud korvpallitreener Aleksandr Gomelski (viis 1988. a. olümpiavõidule NSV Liidu meeskonna, kuhu kuulus ka Tiit Sokk) väitest, et treener, keda pole kordagi vallandatud, ei ole järelikult küps? Sina said täiskasvanuid juhendada peatreenerina neli aastat. Kas jagad Gomelski mõtet või pead seda efektseks fraasiks? Vallandamisest ei pääse keegi.

Arvan, et 29-aastaselt on väga raske olla treenerina küps. Nagu olen varem öelnud, pean ennast pidevalt arendama ja täiendama liikumiseks täieliku küpsuse poole. Kui vaatan ennast neli aastat tagasi, tunnen end väga palju küpsemana. Minu lahkumine Tartu klubist oli mu enda otsus ja soov, nii et ei saa tõmmata võrdlust Gomelski väitega. Seda, et treeneri ametis võib vallandamine tabada igatüht, on ju teada, see kaasneb treeneriks olemise ametiga. Mida kõrgemat mängu mängid, seda suuremad on riskid.

Kas Tartu-perioodil läks midagi kahetsusväärselt aia taha? Näiteks suhete liinis. Või koosseisu kokkupanekul. Lätlaste panus kõikus vist liiga suurelt.

Välismängijate valikul oli tõesti omajagu altminekuid. Kuna võistkondade rahakotid pole väga suured, võrreldes Kesk-Euroopaga, siis on nii vôi naa tegemist piiratud ressurssidega ja 100 % garantiisid ei anna keegi. Hea välismängija leidmine on küllaltki raske. Agendid on ju müügimehed. Pean olulisemaks varasemate treenerite arvamusi ja soovitusi ning teiste mängijate kommentaare, kes on varem minule huvi pakkuva mängijaga koos võistelnud jne.

Kas oled nõus lahti rääkima oma lause "Ideed said otsa?" Häid ideid ei saagi palju olla, mõnikord neid pole olemaski - tuleb otsida halbadest paremaid.

Kui on tunne, et sa ei naudi enam oma igapäevatööd, on aeg teha mingeid muudatusi. Ja selline olukord minul ka esines. Töörahu ja tervis on kõige olulisemad.

Kas minimaalne vanusevahe mängijatega tekitas probleeme või ei kasutanud mängijad seda liiga semulikult ära?

Eks ikka tekkis olukordi, kui mõned vanemad mängijad kompasid piire ja võibolla üritasid midagi, aga ise olen seisukohal, et sellega probleeme ei olnud.

Said meeskonda täiendada korraga mitme uue noore mängijaga, mõnigi pääses kohe platsile. Küpsemisaega ei antud ja meeskond hakkas kaotama. Kas arvasid ette, et nii läheb ja kaotustest pole pääsu?

Selge see, et olin realist ja ei lootnud kohe platsil tegutsemas näha küpseid mängijaid. Noored karastuvad kogemustega ja paratamatult tuleb ette ebastabiilsust. Meil oli ridamisi olukordi, kus punkti- ja mängukaotused jäid ühe või kahe soorituse taha. Eesti võrkpallile on see muidugi ülimalt kasulik, et noored saavad mänguaega.

Renee Teppan ei lasknudki end kauaks põhidiagonaali koha pealt välja tõrjuda, hoopis Eivo Žuravljov jäi pingile. Konkurents koha pärast põhikuuikus pole veel lõppenud ja ilmselt läheb vaja veel mõlemat. Kas noorte suhtumine, treeningutahe, pühendumine jms on olnud ootuspärane?

Treeningul tegutsemisega jäin üldjoontes rahule. Arvan et tänapäeva noortel on veel kõva arenguruum treeningust väljapoole jääva suhtumise parandamises. Tänapäeval ei piisa ainult kvaliteetsest treenimisest, väga oluline on ka kvaliteetne puhkus.

Keda pead praegu Eesti tugevaimaks täiskasvanute treeneriks, keda tulevikumeheks?

Tugevaid treenereid on mitu: Avo Keel, Urmas Tali, Andrei Ojamets jt. Ja eriti palju on hetkel noori noortetreenereid. Kuid siin näen ka suurt ohtu. Kui asi niimoodi edasi läheb ja treeneri elukutset kui sellist ei väärtustata, hakkavad need noored treenerid oma ala juurest lahkuma. Paljud tegutsevad praegu missioonitundest, aga kui hoog mõne aja pärast raugema hakkab, mis siis?

Kas muretsed tulevase töökoha pärast või võtad filosoofiliselt - läheb nagu läheb, pole mõtet üle mõelda ja endas pingeid tekitada?

Võtan asja rahulikult.

Oled surunud rinnalt 120-kilost kangi. Vladimir Alekno on surunud sada kilo rohkem, aga ta on ka sinust peaaegu kaks korda raskem. Alekno loobus Venemaa koondise peatreeneri ametist 45-aastaselt tervislikel põhjustel, südame halvaendelistele signaalidele viidates. Kuidas sina närvide rikkumist talud, mida rahustuseks ette võtad?

Mina vähendan kogunenud pingeid tervisesporti harrastades ja kindlasti on omal kohal mõni hea raamat.

Kas oled valmis töötama mis tahes Eesti tippsarja klubi treenerina? Ka kodulinnas Rakveres, kui kutsutakse?

Olen avatud kõikidele pakkumistele. Eesti on väike riik, ma ei ole enda jaoks välistanud mingit paika. Kuid endiselt on soov kunagi välismaal treeneriametit proovida.