"Õppejõuna kukutaks Ansipi eksamil kolinal läbi"
Eesti võrkpallimeeskond jõudis esimest korda ajaloos Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Kas see tähendab, et võrkpall on Eesti tugevaim pallimänguala?
EM-finaalipääs on kindlasti üks suuremaid saavutusi võrkpalliajaloos, mida võiks kaalukuselt kõrvutada kuulsa Kalev 1968 tiitliga. EM-finaalipääs oli meeskonna reaalseks ja ka kõrgeimaks eesmärgiks, mille saavutamise magusat tunnet on võimatu unustada.
Jäägu pallimängualade tugevuse kõrvutamine teiste asjatundjate hooleks. Kindlasti on EVF-ile suur tunnustus valimine 3 parema spordialaliidu hulka 2008.aastal.
Teil on Türgis toimuva EM-finaalturniiri ettevalmistusprojekti kolmest miljonist pool puudu. Mis siis, kui Te ei leiagi seda 1,5 miljonit krooni? Mida see koondise ettevalmistusele tähendab?
Rahvusmeeskonna ettevalmistuse 2009.a. eelarve on kärbitud tänase päeva seisuga 2,4 miljoni kroonini. Jätkuvad intensiivsed läbirääkimised hasartmängumaksu kadunud miljonile. Maikuu teisel poolel on kavas paisata müüki fänni/toetajasärgid, mille kasum läheks otse koondisele. Planeeritud koondise tegevusi kindlasti ära ei jäeta. Varuvariandina on võimalik rakendada kuni 0,5 miljoni suurust laenu, milles on kokkulepe saavutatud.
Paanikat pole kunagi olnud ega tule. EVF on olnud ka varem, 2005 ja 2006 osalemisega Euroopa Liigas miljoni-paari suuruses defitsiidis, kuid siis olid need otsused ja risk alaliidu juhatuse ja peasekretäri siseasi. Täna on olukord teine - avalikkus ootab õigustatult koondise väärikat esinemist, kuid kahjuks pole võrkpallikoondise mullusel tasemel toetamise kindlustamine kellegi asi.
Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et "Minu hinnangul ei pea sport olema riigi sport. Üle maailma on spordi toetamine eraettevõtete asi, riigi suur panus on totalitaarsete režiimide nähtus." Kuidas te sellist avaldust kommenteeriks?
Kuid kui lähtuda tema väljaöeldust sõna-sõnalt, siis õppejõuna kukutaksin sellise üliõpilase spordiorganisatsiooni eksamil küll kohe kolinal läbi.
Mis sõnumi see Eesti spordialaliitudele saadab, kui finaalturniirile pääsenud meeskond jääbki rahahätta?
Formaalselt on Eestis juba 20 aastat kehtinud spordialakeskse juhtimise printsiip ja spordidelegatsioonide kindlustamine on eelkõige liidu enda asi. Kordan, et antud juhul on tegu avalikku tähelepanu ja ootust tekitava väljakutse ja võimalusega, millele senist spordisõbralikkust arvestades võiks riik õla alla panna. Kui seda ei tehta, on see eelkõige märk treeneritele-spotlastele-klubidele, kes kardetavasti teevad sellest valijatena omad järeldused.
Kardan, et kogu Eesti spordis kuuleb peatselt vajaduste ja võimaluste disharmooniast tulenevalt valulisi otsuseid.
Kas võistkonnaalad on Eestis alarahastatud? Mida peaks muutma?
Erinevatel võistkonnaaladel on erinevad rahvusvahelised tulubaasid - jalgpalli ja hokit toetatakse rahvusvaheliste liitude poolt kenasti, käsi-, korv- ja võrkpalli mitte. Viimased kolm maksavad kõik oma osalused rahvusvahelsitel võistlustel ise kinni ja suuresti veel peale ka. Seda peaks riigipoolse toetuse puhul täpsemalt arvestama - praegu tundub, et lähtutakse alade nn "suurusest".
Võrkpallurid võib muneda kuldmune aga korvpallist nad enam raha ometi ei saa. See on eilne, tänane ja homne reaalsus. Mis ei tähenda, et ma korviliidu kolleegidele kade olen, kaugeltki mitte - pean meid kõiki teatud mõttes sama asja ajajateks, partneriteks.
Muutma peaks primitiivset mõtteviisi, et kui medal on, on kõik hästi, kui medalit pole, on täielik ebaõnnestumine. Kahjuks on sellise mõtteviisi propageerijateks olnud eelkõige just spordiajakirjanikud ise.
Riik koos olümpiakomiteega peaks toetusi andes teadma, mida "tellitakse" - kas kindlalt määratletavat saavutust või lihtsalt osavõttu. Kui raha on vähem, võiks rakendada nn edureservi - teatud taseme (nt finaalturniirile pääsemise jm) eest makstakse boonust, mis võimaldab alaliidul saavutatud eduga kaasnevaid lisakulusid kompenseerida.
Hasartmängumaksulaekumised on oluliselt vähenenud. Selle kaudu ka spordi rahastamine. Mis võiks olla lahendus, et sport suure löögi alla ei satuks?
Tippspordi rahastamine hasartmängumaksu kaudu on vajadusest lähtunud ja 1997-98 kokkulepitud finantsjuriidiline lahendus, millele eelnes kindel soov anda tippspordile teatud kindel summa aastas. Lahendus tänases olukorras on täpselt sama lihtne - tuleb uues valguses kokku leppida summa, mis aitab tippspordil ellu jääda ja seejärel leida toimiv süsteem.
Kui minu teha oleks, laseksin ebakindla hasartmängumaksu edaspidi tiksuda vabalt riigieelarvesse ja asutaksin riigi ja EOK koostöös tippspordi sihtasutuse, millele kindustatakse tippspordiprojektide iga-aastane toetussumma. Siis jääksid ära ülemuste kintsukraapimised ja poliitmaigulised rahaeraldised lemmikspordialadele. Kahjuks võtab riigis sellise konsesnuseni jõudmine veel aasta-poolteist kui üldse. Seni rakendatakse "spordialakeskset juhtimist".
Eelmisel nädalal tuli uudis, et 2006. aastal sõudmise kahepaadil juunioride MM-kulla võitnud Jevgenija Rõndina loobub tippspordist, sest stipendium on liiga väike, et ära elada. Kas spordirahastamise vähendamine võib tähendada seda, et veel mitmed andekad noored teevad spordiga lõpparve?
Kahju kuid kardan, et see on vaid jäämäe tipp, hullemad uudised on veel ees.
Kas Teie siirdumine Pärnu kolledži direktoriks on seotud ka Võrkpalliliidu rahamuredega? Kui ei, siis miks otsustasite siiski lahkuda?
Nagu mainisin, pole eelarvedefitsiidi teema, rahamure mulle aastaid olnud võõras. Olen võrkpalli palgaline juht olnud üle kahe Riigikogu koosseisu, peaaegu sama kaua kui sportlase keskmine sportimisiga. Kõik suuremad asjad on ära tehtud ja saavutatud. Kahte korda Everesti otsa pole mõtet ronida.
Lahkunud või eemaldunud on mind võrkpalli juurde toonud olulised inimesed (Aadu Luukas, Andres Skuin, Urmas Sõõrumaa). Olen rahutu tüüp ja vajan uusi, veidi võimatuidki väljakutseid. Pärnu kolledž pakub ideaalset sünteesi Tartu Ülikoolist, strateegilisest asukohast, õppesuundadest (turism, sotsiaaltöö, ärijuhtimine) mis haakub minu 17-aastase ülikooli õppejõu ja 13,5 aastase tegevjuhtimise kogemusega.
Kindlasti tahan jätkuvalt osaleda nii võrkpalli kui spordiprotsesside nõustamisel kui seda vajatakse.
