Kas meil on jalgpallureid, korvpallureid, käsipallureid või muid palliga ümberkäijaid, kes kuuluks maaailma kõige mainekamas liigas (Euroopa Meistrite liigas) kuue resultatiivsema hulka? Neid pole – peale võrkpallur Oliver Venno.

Kas keegi teab Eesti pallurit, kes oleks mõne tugeva Euroopa riigi kõige nimekama klubi parim ründaja, tehes pidevalt suurimat skoori? S.t mängiks Barcelona korv- ja jalgpallimeeskonna, Müncheni Bayerni, AC Milani, Moskva AKSK, Trentino Volley jpt maailmakuulsate klubide eliitmeeste tasemel? Sellist pole – peale 21-aastase Venno, kellel 20-30 punkti peaaegu igas mängus ei ole probleem juba kolmandat hooaega järjest. Ükskõik kelle vastu.

Jalgpalli jumalustajad oleks selliste võimetega jalgpalluri olemaolul ammu aru kaotanud ja muudele uudistele massimeedias vähe ruumi jätnud.

Volley.ee ei taha Vennost teha imeinimest, ta pole seda, tal on arenemisruumi veel küll ja küll. Tema ülesminekut ei peaks saatma ülevõimendatud tähelepanu. Ei tahaks, et Vennoga läheks nagu jalgpallur Konstantin Vassiljeviga, kelle valimine aasta kodanikuks oli sulaselge liialdus. Ühtlasi vaesuse märk, kuna viis-kuus täpset jalalööki ujutasid spordipubliku meeled üle kainuse piiri. Vassiljev, kelle aasta oli vigastuste tõttu suurelt jaolt lörri läinud, edestas ühtäkki kõiki. Aasta jalgpallur – aga loomulikult, kes siis veel, ka ilma viimaste väravateta! Aga aasta kodanik... Kes küll olid valijad?

Ei olnud saatejuhti, kes poleks jalgpalli teemaks võtnud, kuigi hoobelda polnud veel millegagi. Meeskond ju sihile jõudnud. Ka õnn oli meie poolel. Kolm-neli korda mängiti päris kenasti, lootustandvalt, huvi tõstvalt. Küll pigem toorutsevalt kui tehniliselt, sest oskusi suurel kiirusel tegutsemiseks ei jätku. Aga jalgpalli parim omadus on see, et rahvas saab kaasa elada võimalusele olla korraks üle suuremast, võimsamast, kuulsamast, isegi kui oskusi napib.

Nägime jalgpalli kui massikultuuri eredamat ilmingut, kunagine vabrikutööliste mäng pakub oma lihtsuses ja suuruses midagi väga paljudele. Võrkpall on selle kõrval liiga viisakas. Nagu tennis. Nagu kergejõustik, kus toimuva mõtestamiseks on vaja eelteadmisi. Jalgpallis on kõva mees juba see, kes palli peaaegu sisse oleks löönud.

Vennot pole Eestis palju kiita võetud. On kõigi aegade andekamaid? On muidugi. Jõuab järgmisel hooajal veel kõvemasse klubisse? Tõenäoliselt. Pidurdamatu (vaadakem skoore!)? Kaugel sellest. Näiteks Eesti koondise värves mängides jäi ootuspärane tase mitmeski tänavuses kohtumises nägemata. Ajuti tekkis mulje, et klubi eest mängimine on meie liidrit rohkem motiveerinud, kuid see pole eriti usutav. Usutavam on, et liider läks natuke alt enda vormi ajamisega. Tuleb ette. Vassiljev, jalgpallikoondse kõige täpsem mees, ei saanud mängus Ukrainaga 11 m karistuslöögist palli väravasse. Tuleb ette ka Ronaldol, Messil, Xavil.

Valimistest veel. Möödunud nädalal tegid spordiajakirjanikud oma valiku Eesti paremaid sportlasi ja treenereid reastades. Vaieldavusi väga ei tekkinud, midagi siiski. Parimaks kuni 21-aastaseks sportlaseks hinnati Liina Laasma, Euroopa juunioride meister odaviskes. Vaieldamatult väärikas tulemus. Kuid...

Oliver Venno oleks Laasmale kindlasti konkurentsi pakkunud, aga ta unustati ära! Paljud spordiajakirjanikud tulid valima kehva ettevalmistusega, hakkasid kohapeal selgust otsima (kas Venno on ka 21-aastaste hulgas?), nagu seda paljudel varasematelgi aastatel on juhtunud. Venno jäi viiendaks, kuigi väärinuks sama kohta üldarvestuseski. Jah, viie parema hulgas meeste konkurentsis, see polnuks liig.