Nädal võrkpallis: samad näod – paluks midagi muud?!
Tasapisi, aga ühe kõnekamalt panevad endast rääkima ka meie naisvõrkpallurid.
Oliver Vennoga on nagu Gerd Kanteriga: mõlema õnnestumiste hulk hakkab mõnede silmis juba liiga tavapäraseks muutuma ja kergelt tema vastu toimima. Peaaegu iga mäng, olgu see Euroopa Meistrite liigas (maailma tippliiga), Saksamaa ülemliigas või Eesti koondise lipu all, lõpeb Venno resultatiivseimaks kuulutamisega. Kanteri õnnestumiste arv ei näita ka lõpumärke: jälle üks medal, seekord MMilt, ära hakkab juba tüütama, tahaks uusi nägusid!
Sportliku valiku printsiip taandub, aasta parimate valijad on muutunud kinoskäijaks – seda filmi oleme juba näinud, paluks midagi muud!
Võrkpallurid pole enamjaolt pingipoisid, kes kannatamatult oma platsilepääsemist nagu suurt vastutulekut ootavad. Väga hea aasta on mööda saatnud tugevas Poola liigas mängiv Eesti koondise keskründaja Ardo Kreek ja Prantsusmaal samas ampluaas silma paistev Raimo Pajusalu. Üha resultatiivsemaks muutub Pajusalu meeskonnakaaslase Keith Puparti rünnak. Asendamatu mängujuhina näitab end Türgi kõrgliigas Kert Toobal. Itaalia tippliigas A1 tegi ühes mängus juba 20 punkte Anna Kajalina, kuid mänguaja piisavusest tema puhul veel rääkida ei saa. Nagu ka Eerik Jago ja Kardo Kõresaare puhul, keda on aasta jooksul väga pikalt seganud vigastused.
Kangasala naiskonna liider on Soome meistriliigas Katre Laanes, aga aina suurema huviga paneb eestlannade käekäiku jälgima esmakordselt võrkpalliajaloos toimuv Soome-Eesti ühisliiga. Kümne naiskonna konkrentsis on Eesti meister ja karikavõitja Viljandi Metall praegu kolmas ja Viimsi Spa üheksas. Lõppturniirile kutsutakse kuus naiskonda. Eesti Võrkpalli Liit kutsub tuleval aastal esindusnaiskonna kokku, oodata on peatreeneri konkurssi.
Muide, ka Viimsi naiskond toetub Viljandist pärit mängijatele. Samuti Selveri meeskond, kes üleeile Viljandis jälle (kuuendat korda) riigi karika pea kohale tõstis. See näitab Keerutaja nime kandva mulgi peredünastia head tööd, aga tulemuslikult on tegutsenud läbi aegade teisedki treenerid.
Tunnustuse märk on kindlasti Tallinna linna kuuendat aastat kestev rahaline toetus (kroonides üks miljon aastas) Selveri kui Baltikumi tugevaima võrkpalliklubi pürgimustele nii kohalikes kui eurosarjades. Jaanuaris jätkab Selver oma euroteekonda Challenge karikasarjas.
Oliver Venno klubi VfB Friedrichshafen läheb kolmapäeval (13.XII) Meistrite liigas kokku Zalau Rematiga (Rumeenia). Vennolastel on tänavu hea võimalus jõuda selles sarjas 12 tugevama hulka. Aga on veel üks koht, kus Eesti esinumbreid kõrgelt koteeritakse. See on kohtunikutöö valdkond. Meistrite liigas vilistavad tartlane Toomas Murulo ja tallinlane Margus Kupp, CEV-i ja Challenge Cup-i mängudes tallinlane Tiit Kõiv ning muidugi ka Murulo ja Kupp. Ei ole kuulnud, et ühelgi teisel pallimängualal Eesti kohtunikest keegi nii kõrgel tasemel otsuseid langetaks.
Küllap on spordisõpradel meeles, kes sel suvel Eesti koondist Avo Keele kõrval treenida aitas. Boriss Kolčins muidugi. Kuidas tal läheb? Möödunud nädalal hästi ei läinud. Tema juhendatav Moskva Dünamo naiskond, Venemaa meistrivõistluste hõbe, kellelt ainult kulda oodatakse, on superliiga tabelis alles neljas-viies. Euroopa Meistrite liigas põrus Dünamo stardis täielikult – kaotusega Itaalia ja Poola klubile. Dünamo juhtkond on silma torganud karmusega, kaotusi hästi ei talu. Paari viimase hooaja jooksul on välja vahetatud kolm peatreenerit. Ei oleks üldsegi üllatus, kui järjekordne treenerivahetus välja hõigatakse. Moskva pisaraid ei usu, räägitagu kui tahes objetiivsetest teguritest - mängijate vigastused, vähene kokkumäng jms. Kaotasid – kao.
Möödunud nädala lõppu jäi üks sündmus, mis oma pretensioonituses suurt kõlapinda ei omanud ega oodanudki. See oli IV Peet Raigi mälestusturniir Paides. Raig on läbi ajaloo üks meeldejäävama mänguga eesti võrkpallureid, kelle isikupärast ja nauditavat stiili mäletatakse isegi Venemaal veel praegugi. Täna saanuks Raig 73-aastaseks. Ta suri neliteist aastat tagasi. Laupäeval mängisid Paide spordihallis tõeliselt legendaarse järvamaalase mälestuseks tema eakaaslased, noored naised ja mehed, päris tillukesedki.
Mängud kellegi mälestuseks kipuvad ajapikku välja surema. Paidelased eesotsas Enn Sõmeraga on visad, mängivad ise ja kutsuvad külalisi. Tänavune turniir oli taas põgusalt rahvusvaheline. Tormiliselt merelt hilinemisega kohale saabunud soomlased olid küll läbi vintsutatud ja said palliplatsilgi kitli peale, ent rõõmsad. Tagasi laeva peale minekust ei tahtnud nad niipea midagi kuulda.
