Olin üks nende hulgast, kes kartsid, et läheb raskeks. Ei saa ju pooltoores Eesti klubi, pooled mehed juuniori vanuses, üle olla tunnustatud võrkpallimaa Hollandi eliitklubist (10-st mängust 10 võitu).

Olin valmis kaotuseks põhimängus ja isegi ootasin põnevusega lisageimi, kus lisaks oskustele läheb vaja maksimaalset enesehäälestust, närvienergiat ja muidugi õnne. Mis see jõupallingki muud on, kui mitte täringumäng. Juba mõnda aega peetakse normaalseks, et servivigu tehakse rohkem kui servist punkte. Pall lendab nii kiiresti, et isegi piiritsoonis kepslev diagonaalründaja ei jõua alati eest põigelda, liberod ja nurgaründajad võtavad ülalt vastu kindlalt auti lendavaid servipalle jne.

Treenerid andestavad pallingul tehtavaid vigu kuni teatud piirini, aga kusagil sealmaal, kus punktid algavad numbriga 2, lähevad nemadki vea peale vihaseks. Pealtvaatajad ei saa asjast aru omal põhjusil: miks nii lihtne asi, nagu nõrk tonks ülalt, palli võrku või auti kannab. Alati ei veena hilisem seletus, et serv oli riskantselt platseeritud, kellegi nõrganärvilise pihta suunatud või kolme meetri tsooni kukkuma määratud. Viga on viga ja annab punkti vastasele. Tee seda, mida oskad!

Harjutusi enesepiinajatele

Palli mängupanek seisult 23:23 on masohhisti maiuspala, ekstreempealtvaataja elamuse allikas, aga midagi katarsise taolist elavad läbi ka rahulikumad tüübid. Võhivõõrad inimesed hakkasid tribüünil muljeid vahetama, püsti karates karjuma, kurbust ja rõõmu jagama. Olime etendusel, mille stsenaariumi lõpp oli kirjutamata ja lavalolijatele improviseerimiseks jäetud. Mitte midagi ei tea, mis juhtuma hakkab.

Ma ei uskunud, et hollandlased lõpuni nii hästi mängivad, kui kolmes põhigeimis. See pole võimalik, nii ei juhtu, nad peavad hakkama ükskord vigu tegema! Ka nende hulgas oli ju noori. Ja hakkasidki, niipea kui lisageimi avavile oli kõlanud – 2:5 nende poole pealt vaadatuna tuli ruttu. Meie omad suutsid suurtest vigadest hoiduda. Rohkem polnud vaja.

Viimase geimi üks meeldejäävamaid, äkki isegi murrangulisi hetki, oli Argo Meresaare riskantne serv – piirist piirini parema antenni kõrvalt. See oli võimas, vaimu tappev tabamus. Külalised enam ei kosunud. Nad olid lõpuks ikka hirmsasti löödud. Näidata kogu aeg nauditavat võrkpalli, panna eestlased karjapoisi lapsusi tegema, et siis veerand tunniga kõik maha mängida!

Holland võib nüüd Eestile sõja kuulutada. Võrkpallis on hollandlased neli korda lüüa saanud (kaks korda koondisega EM-staadiumis), seda ei või niisama jätta! Eelolevas EM-valiktsüklis läheme nendega jälle vastamisi, sügisel. Üldmobilisatsioon „talendid koju“ toob kuningriigi lipu alla eeldatavasti kõik paremad palgasõdurid.

Kontrollkäigud Euroopas

Selveri juhid uurivad neil päevil, mida kujutab endast Lausanne`i meeskond, meie omade järgmine vastane. Šveitslaste koondmeeskond poleks vist väga tõsine vastane, esindusklubi on midagi muud. Omal jõul nad 16 hulka ei jõuaks, välisabi peaks olema kõrgest klassist. Lausanne`i UC eelregistreerimislehelt vaatab vastu üks ameeriklane (William Hein, mis eesti nimi...), üks tšehh, üks slovakk ja kogunisti üheksa šveitslast. Meie keskmängijad peavad kärmelt tegutsema, vastas on mehed kasvuga 205 kuni 210 cm.

Kuuvahetusel hakkame pöialt hoidma mitte ainult Selverile, vaid ka klubidele, kus eestlased kolotiitset rolli mängivad. Challenge karikasarjas üritavad kaheksa parema hulka jõuda Varssavi Polütehnikum (Ardo Kreek) - kohtub Krasnodari Dünamoga; samuti Rennes`i Etudiant (Raimo Pajusalu, Keit Pupart) ja Minski Stroitel, Famagusta Nea Salamina (Eivo Žuravljov) ja Rumeenia klubi Constanta Tomis. CEV-i karikasarjas esikaheksasse juba jõudnud Roeselare Knacki värvides mängib nüüd Eerik Jago ja Meistrite liigas 12 hulka jõudnud VfB Friedrichshafeni (kohtub Toursiga) suurim lööja on Oliver Venno.

Venno, kes oli möödunud nädalal Saksamaa meistermeeskonna resultatiivseim võidumängus Venemaa meistri Kaasani Zeniidi üle, paikneb väga kõrgel Meistrite liiga alagrupimängude statistilises kokkuvõttes. Skooritegijate pingereas on ta viies ja ründajate edetabelis neljas. Asjata pole saksa publik oma kuulsaima meeskonna ristinud Venno&Co-ks, mõnikord tundub, et eestlase saavutused Friedrichshafeni dressis lähevad sealsetele inimestele rohkem korda kui eestlastele kodumaal.

Naabrist parem

Möödunud nädalal pudenesid Euroopa klubide karikavõistlustel konkurentsist kõik Soome võistkonnad, koos varasemate väljalangejatega oli neid kokku viis. Lätlastest, kelle hulgast võimekamaid ei hoia oma riigis miski kinni, pole midagi kuulda, leedulased hoiavad hinge sees vaid noorte ja naiste võrkpallil.

Aga mis teistest, vaatame, et omal asjad joonel püsiks. Nädal tagasi võitsid Eesti Võrkpalli Liidu kuni 18-aastaste noormeeste karika Põltsamaa poisid. Niisiis mitte Võru, Pärnu, Tartu, Rakvere, Viljandi ega Tallinna, vaid Toivo Uusna poisid Põltsamaalt. Mõni nädal varem ja möödunud nädalavahetusel uuesti said samaväärse teoga hakkama Saaremaa mehepojad. Aga saarlaste eduga oleme juba harjunud. Kuni väljaspool peainna head tööd tehakse, paistab silma ka Tallinn – näiteks Selver, kus pole ühtegi Tallinnas võrkpalli selgeks õppinud meest.

Mõelda vaid, mis juhtuks meie võrkpalliga, kui järgiksime ühe endise pealinnapealiku kutset kolida vaid Tallinna.