Liis Kullerkann

Eesti koondise temporündaja ja mitmes välisliigas pallinud Liis Kullerkann tegeles noorena 9 aastat kergejõustikuga, ent lõpuks sai temast juhuse läbi siiski võrkpallur. Kõige esimene kokkupuude oli Kullerkannul võrkpalliga 14-15-aastaselt Keila koolis, siis tekkis aga pikem paus, kuni 16-aastaselt Hansapanga koolinoorte turniiril kutsuti ta Audentesesse võrkpallierialale.

“Ütlen ausalt, tol hetkel ei tundunud, et võrkpall on ägedam, sest kergejõustik mulle väga meeldis ja uskusin, et jään seda elu lõpuni tegema. Pigem paelus mind võimalus Keilast Tallinnasse pääseda,” räägib tänane profisportlane, keda kergejõustikutreenerid püüdsid veenda vana armastuse juurde jääma. “Ma olin väga usin treenija ja ega nad ei tahtnud, et ma ala vahetan. Räägiti ka vigastustest, mis võrkpalliga kaasnevad.”

Audenteses treenides hakkas võrkpall aina rohkem meeldima, eelkõige nähes endast paremal tasemel mängivaid koolikaaslasi. “Nemad olid juba noortekoondistes ja sealt sain motivatsiooni samale tasemele jõudmiseks ja tekkis soov kunagi ka koondises mängida. Kõige suurem motivatsioon oli aga Audentese ajal see, et sain naiste koondise mängude ajal olla siia tulnud Taani tiimi giid. Mäletan, et nägin ka meie naiste koondist ja et kui ma kõvasti töötan, siis oleks mul ka võimalik sinna jõuda,” meenutab Kullerkann, kes pärast Audentest siirdus õppima ja mängima USAsse.

Ta ütleb, et tegelikult tundis võrkpalli vastu algul suuremat huvi noorem õde Kadi. “Ta palus mul uurida koolis, et millal võrkpallitrennid on ja siis mõtlesin ise ka, et pole kunagi mõelnud mingi pallimängu peale ja läksin temaga koos,” räägib vanem õde.

Kadi Kullerkann

Tänaseks samuti Eesti koondisesse jõudnud ja ka välismaal pallinud Kadi Kullerkann harrastas noorena väga erinevaid alasid, alustades iluvõimlsemisest, lõpetades suusatamise ja laskmisega.

Võrkpalli juurde jõudis ta 13-aastaselt. “Enne seda jäi tõesti mitu erinevat ala teele. Vanemad tahtsid, et me juba esimeses klassis valiksime mingi harrastuse ja hakkasime kohe otsima sobivaid trenne. Kaks esimest klassi tegin iluvõimlemist, kuigi minu esimene huvi oli üldse kunstiring, aga see ei klappinud ajaliselt. Pärast seda oli vist kergejõustik, aga see mind eriti ei tõmmanud. Edasi läksin suusatrenni, mis mulle väga meeldis, sest seal saime väga erinevaid asju teha. Suusatamises isegi võistlesin ja läks päris hästi. Seda ala tegin paar aastat,” rääkis Kadi Kullerkann.

Seejärel jõuti koos õega võrkpallini. “Kuna klassiõed juba käisid, siis tahtsin samuti proovida. Proovisin veel samal ajal laskmist, aga siis sain läätsed-prillid ja ei olnud väga täpne enam, kuigi ala meeldis. Selles kooli võrkpallitrennis ma kaua ei püsinud, sest ei usutud, et minust võiks asja saada. Edasi läksin Keilas võrkpallitrenni Jüri Rummu juurde ja seal tundsin ennast palju mõnusamalt. Ka sõbrad olid juba sinna liikunud ja tundsin end hästi,” kirjeldab mängija oma võrkpalluriks saamise teekonda.

Huvi kasvas järk-järgult, kuigi mingit pikaajalist plaani tal enda sõnul polnud. “Et Jüri uskus minusse ja nägi tulevikku, siis kasvas endalgi motivatsioon ja edasi tulid juba Audentes ja noortekoondised. Seega polnud võrkpall küll minu esimene armastus, aga mida paremaks sain, seda põnevam see tundus ja täna on mul hea meel, et ma lõpuks võrkpalli juurde jõudsin. Väga suur roll oli selles, et treener uskus minusse, see motiveeris palju.”

Mis võrkpalli juures meeldib? “Mind köidab selle ala juures võistkondlikkus ja minu roll ning panus tiimis. Võrreldes näiteks kontaktsete aladega nagu korvpall, siis selle vastu mul otseselt midagi pole olnud. Küll aga ei meeldinud mulle noorena jooksmine ja seetõttu ei meeldinud mulle ka kergejõustik ega korvpall. Tänasel päeval jooksen küll juba hea meelega,” naerab Kadi Kullerkann.

Alari Saar

Saaremaa VK libero Alari Saar on erakordne kuju Eesti spordis, sest mängib lisaks tipptasemel võrkpallile ka Eesti jalgpalli meistriliigas. Lisaks harrastas ta lapsena lauatennist. Võrkpallitrenni läks ta vanema venna Kevini järgi kolmandas klassis. “Isa ka rääkis, et see on lahe ala ja vanaema oli mul Saaremaa võrkpallikoondises ja temaga olin suvel palju kõksinud. Lapsena toimuski asi nii, et jooksin ühest saalist teise, sest harrastasin ka lauatennist ja jalgpalli samal ajal. Oli päris tihe graafik,” ütleb Saar esimeste spordtlaseaastate kohta.

Vanemaks saades tuli aga hakata valima ja Saare probleem seisnes selles, et ta oli hea kõigil aladel. “Lauatennises olin juunioride Top 10 ja käisin pidevalt turniire mängimas, lõpuks hakkasid võistlused kattuma. Siis jäi nii, et valisin võrkpalli kui võistkonnaala ja see sai esimeseks valikuks, lauatennis jäi hobiks ja jalgpalliga tegelesin siis, kui võrkpalli kõrvalt jõudsin. Vanemaks saades tuli veel rohkem otsustama hakata, kui hakkasid Balti liigade (noortekoondiste) kutsed tulema ja siis liitusin TTÜga ja oligi lõplik valik tehtud. Olen rahul selle otsusega. Tundus ka, et võrkpalliga saab raha teenima hakata,” ütleb Saar naerdes ning lisab: “Ja noorteturniiridel sai kodust mitu päeva ära olla koos omavanuste parimate mängijatega.”

Lisaks oli Saare sõnul otsustamise juures oluline, et võrkpallil on Eestis tugevad traditsioonid ja ka head tulemused. “Eestlased on sel alal alati tugevad olnud ja jõuavad kaugele,” sõna Saar.

Täna ongi nii, et maikuust hakkab Saar jalgpalli mängima ja suvel teeb seda kuni võrkpallihooaja ettevalmistuseni.

Andrus Raadik

Rahvusmeeskonna nurgaründaja Andrus Raadik käis noorena ka jalgpallitrennis, koolis mängis lisaks korvpalli.

“Palusin emal ka meenutada, et kuidas see asi oli. Jalgpallis käisin lisaks vollele, aga see kaua ei kestnud ja üsna kiirelt läksin võrkpalli juurde ära. Miks? Isa, tädid, õde – kogu isapoolne suguvõsa tegeles võrkpalliga ja see mõjutas kõvasti,” ütleb hetkel Tuneesias sealse liiga jätkumist ootav nurgaründaja.

Raadik tunnistab, et lapsena ta väga tõsine pühenduja ei olnud. “Algul oli see trennis käimine pool-sunniviisiline ikka, ega ma väga ei tahtnud käia. Aga lõpuks tekkisid trennis sõbrad ja siis oli juba lihtne ja siis jäin pidama,” jätkab Raadik ja kinnitab, et on tänu võrkpallile saanud eluaegseid sõpru.

Robert Viiber

Koondise noor sidemängija, viimasel hooajal Tšehhi meistriliigas pallinud Robert Viiber jagas end kunagi jalgpalli ja võrkpalli vahel.

"Umbes pool aastat käisin jalgpallis, aga samal ajal mängisin ikkagi võrkpalli ka. Korvpallitrennis käisin ainult ühe päeva proovimas. Jalgpalli läksin, kuna seal oli rohkem sõpru ja ma vist lihtsalt üritasin leida, mis mulle rohkem meeldib. Tollel ajal oli võrkpallitrennides natukene kiusamist ka ja see oli ka üheks põhjuseks, et midagi uut proovida," põhjendas Viiber teise ala poole vaatamist.

"Õnneks mulle jooksmine väga ei meeldi ja seega otsustasin ikkagi ainult võrkpalliga tegelema jääda. Ja võrkpalliga olen ma kokku puutunud juba väga varajasest ajast, eks see jättis ka juba suure jälje südamesse," lisas Viiber.