Maailma parim mäng – rannavolle
Millal ja kuidas enda jaoks rannavõrkpalli avastasid?
Kristi: Alustasin saalitreeningutega umbes 4–5 aastat tagasi. Mind märkasid tol ajal Tapal trenni teinud naised, kellel oli võistkonnas liikmeid puudu. Olin varem võrkpalliga põgusalt kokku puutunud, kuid seda väga algelisel tasemel ning õigest tehnikast ei teadnud samuti midagi. Seega mõistsin, et mul ei ole kaotada midagi, ning hakkasin Tapa naistega trennis käima.
Ühel hetkel avastasin, et rannavõrkpall meeldib mulle kordades rohkem kui saalivõrkpall, sest rannavõrkpallis on rohkem intensiivsust ja personaalsust. Väljakul olen vaid mina ja mu paariline ning kui tema on pallipuute ära teinud, on selge, et mina pean igal juhul teise pallini jõudma.
Kaidi: Võrkpalliga puutusin kokku juba väga noorena, kui koos emaga võrkpallitrennides kaasas käisin. Tegemist oli seltskonna võrkpallihuvilistega, kes paar korda nädalas kokku said. Kuna lapsi oli kaasas teistelgi, sai platsi kõrval lisaks muudele mängudele alati ka võrkpalli toksitud.
Eesmärgipäraselt hakkasin võrkpalli mängima alles põhikooli lõpus, kuna Värskas, kus üles kasvasin, polnud varem selleks võimalust. Seega juba väikesest saati on võrkpall vähemal või suuremal määral minu elus olnud, talvel saalis ja suvel liival. Ülikoolis käimise ajal mängisin TÜ/Eeden naiskonnas. Ka pärast kooli lõpetamist kaks aastat Austraalias olles käisin mängimas ühe Sydney ülikooli võistkonnaga.
Mis sind selle mängu juures köidab?
Kristi: Kõige enam ilmselt mängu ilu. Selleks, et võrkpalli mängida, pead sa kogu aeg mõttega mängu juures olema. Korraga on töös nii füüsis kui vaim ja just see teebki mängu sedavõrd võluvaks. Lisaks meeldib mulle, et võrkpallis ei ole füüsilist kokkupuudet vastastega ehk seda tugevam peab olema võistkonna omavaheline koostöö, sest lõppude lõpuks viib võiduni ühine eesmärk ning teineteise tundmine ja usaldus.
Kaidi: Lisaks füüsilisele poolele nõuab võrkpall ka mõtlemist ja oskusi. Kuna rannavõrkpalli üksinda mängida ei saa, on see hea sõpradega aja veetmise ja uute inimestega kohtumise viis. Lisada suvine päike ja väljas viibimine – mida veel tahta!
Miks otsustasite hakata korraldama Lääne-Virumaa rannavolle karikasarja?
Kristi: Eelmisel aastal toimus Rakveres sarnane karikasari meestele. Olin nii kade, et mehed saavad regulaarselt võistlustel käia ja end proovile panna. Seega hakkas mõte idanema. Mõistsin, et üksi ma seda teekonda läbi käia ei taha, ja kutsusin kampa Kaidi. Nii said kokku kaks spordientusiastist sõpra, kes armastavad rannavollet ja tahavad ise naispaaride rannavolle võistlustest osa võtta. Lisaks peab tõdema, et harrastajate tasemel on rannavolles naispaaridele väga vähe võistlusi ja seda just eriti meie kodukohas – Lääne-Virumaal. Seega ei olnudki muud võimalust, kui ise härjal sarvist haarata.
Kaidi: Kristiga kohtusimegi rannavolle kaudu eelmisel suvel, kui käisime mõlemad Rakveres Coolbet suvevolle etappidel mängimas. Mingil ajal hakkasime ka väljaspool suvevollet koos mängimas käimas ja nüüd korraldame rannavolle karikasarja. Kui Kristi ideest rääkis, olin kohe nõus aitama, sest mõte oli suurepärane ja ühe suve jooksul, mille ma Rakveres olen olnud, sain aru, et naistel pole siin palju võimalusi rannavõrkpallis võistelda. Üks põhjus oli muidugi ka see, et ise rohkem mängida saaks.
