Kuidas saab võrkpallikoondis ületada Kalevi 1968. aasta tiitlivõidu?

Kukk, Karits ja Uljas on valmis parima tiimi tiitli edasi andma, kui...
Kalle Kukk, Henn Karits ja Tarvi Uljas hoiavad praegusele Eesti võrkpallikoondisele pöialt.
Kalle Kukk, Henn Karits ja Tarvi Uljas hoiavad praegusele Eesti võrkpallikoondisele pöialt.Ilmar Saabas

Kuulsad võrkpallurid Kalle Kukk, Henn Karits ja Tarvi Uljas avaldasid lootust, et saavad Eesti ajaloo parima meeskonna tiitli õige pea edasi anda.

Kohtume kolme sensatsioonilise Nõukogude Liidu 1968. aasta meistritiitli sepistajaga äsja renoveeritud Kalevi spordihallis. Istume üleval tribüünil, taustaks pallimatsud. Praegune rahvusmeeskond treenib, sekka kostavad rumeenlasest peatreeneri Gheorghe Creţu emotsionaalsed välk-epistlid. Räägime võrkpallist nüüd ja 49 aastat tagasi.

„Pool sajandit on möödas, täitsa uskumatu,” vangutab Karits pead. Osutab käega praegusele meeskonnale ja lisab: „Meile oleks kõige parem kingitus, kuid nemad selle Eesti kõige suurema võrkpallitulemuse, 1968. aasta tiitli, mis rahvale väga korda läks, üle lööksid.”

Endised tipptegijad on praegustele palluritele oma mõtteis latiks seadnud EM-finaalturniiri veerandfinaali. Kui Creţu hoolealused jõuavad EM-il esimest korda kaheksa hulka, tunnistab Kalev-68 Sinilõvid hea meelega Eesti kõigi aegade parimaks võrkpallimeeskonnaks.

Eneseületus 1968 vs. eneseületus 2017

Erapooletu vaatlejana arvan, et latt on seatud ausalt. Seda sihti saavutada on äärmiselt raske, kuid mitte võimatu. Objektiivselt hinnates on Eesti augustis EM-finaalturniiril alagrupis autsaider nii Poola, Serbia kui ka Soome vastu. Juba alagrupist edasi pääsemine nõuaks eneseületust, play-off’ist läbimurdmiseks tuleb aga jahmatada kedagi suurtest. Paganama raske. Aga kas siis Kalevi 1968. aasta triumf oli mingi lõbus piknik aasal? Seegi oli ju üks igavene pirakas eneseületus.

Seotud lood:

NSV Liit oli toona maailma tugevaim võrkpallimaa ja tuli samal aastal Mehhikos olümpiavõitjaks. Kalevist ei kuulunud punariigi koondisse mitte ühtegi mängijat, ehkki eestlaste liider Peet Raig võinuks tasemelt seal olla.

Meile oleks parim kingitus, kui nemad selle Eesti kõige suurema võrkpallitulemuse üle lööksid.

Kukk: „Seekord teda ei võetud. 1970 tuli uus peatreener Juri Tšesnokov, tema hindas Piilut kõvasti. Aga siis oli Raig juba üle 30, ei olnud enam sellises vormis ega sobinud ka mängustiililt sinna seltskonda.”

Karits selgitab: „Aplaus anti ikka ründajatele, seal olid peaaegu kahemeetrised ründajad Eduard Sibirjakov ja Valeri Kravtšenko. Aga kui tuleb sidemängija, kes lööb teise palli plaksti maha, siis aplodeeritakse ju temale. Sealt tuligi konflikt. Leiti, et sellist sidemängijat vaja ei ole, kes meie eest pallid ära lööb.”

Omanäoline Kalev-68 tõi publikut väljaku äärde küllaga. Lembit Peegel

Just ootamatutele lahendustele, kiirusele ja improvisatsioonile rajatud Kalevis selliseid muresid ei olnud. Polnud tähtis, kes palli maha lööb, peaasi, et see maha jääb. Ja jäi. Meie põhirivistusse kuulusid kapten Raig ja teine sidemängija Kukk, Tarvi ja Taivu Uljas, Karits ja Peeter Sepp ning samuti sai palju mänguaega Ülo Raidma. Eesti esindusmeeskond võitis tšempionaadi lõppfaasis koguni 14 mängu järjest ja kogus lõpuks 32 võitu, Alma-Ata Burevestniku saagiks jäi 30. Tõe huvides olgu öeldud, et meistrivõistluste teisest poolest jäid eemale NSV Liidu koondislased.

Kohtunikud kimbutasid

Kalevi võit oli midagi enamat kui lihtsalt sport. Surus ju punariik samal kevadel Prahas 4600 tanki jõul jõhkralt maha liberaliseerimise. Palliplatsil nüpeldasid osavad eestlased aga vihatud Moskva AKSK-d! Tõnismäe väliväljakut ääristasid tuhanded huvilised, keda jagus ka lähedal olevate majade katustele ja isegi puude otsa.

Raske öelda, kui kõrgele oleks toonane Kalev Euroopas kerkinud. Tegijad olid NSVL-i kõrval Rumeenia, Bulgaaria, Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Poola ja muidugi Jaapan. Lääne-Euroopa riikidest poleks Kalevile vahest eriti vastast olnud. Preemiareis viis eestlased 1969. aastal Itaaliasse, mis oli kaks aastat varem EM-il kaheksandaks tulnud. Kaks korda võideti Itaalia meistrit Firenze SF Ruini, korra Modena Paninit ja Ravenna Casadiot. Ikka ja jälle skooriga 3 : 1.

Karits: „Kui hakkasime ära sõitma, siis Moskvas öeldi: te kohtute klubimeeskondadega… andke neile ka ikka võimalus. Pidime ära andma.”

Kalle Kukk, Tarvi Uljas ja Henn Karits näitavad vanu fotosid. Ilmar Saabas

Euroopa meistrite karikasarjas ei antud Soome tšempionile Johanneksen Pojat kahes matšis geimigi, kuid 1/8-finaalis jäädi sakslaste SC Leipzigile 1 : 3 ja 1 : 3 alla.

Uljas: „Võõrsil tegid kohtunikud meile ära.”

Loe veel

Kukk: „Üllatavalt palju vilistati vigu, mida me liidu meistrivõistlustel ei teinud (keskjoone ületamine – M. R.). Olime suhteliselt lühikesed ja meil olid ka lühemad jalad, selle tõttu meil seda probleemi tegelikult ei olnud. Tõsiselt! Vaadake, kui suur on näiteks Oliver Venno jalg.”

Soovitus: leida oma nägu

Mida soovitavad paljunäinud võrkpallurid, kes muide käivad veel kõrges easki endiselt palli mängimas, praegusele Sinilõvide meeskonnale? Mehed toonitavad, et absoluutsele tõele nad ei pretendeeri ja vanade torisejate tiitlile samuti mitte, kuid mõned mõtted on neil küll.

Karits: „Meil oli liidu meistriks tulles oma nägu, praegusel koondisel seda ei näe. Mis eristab neid Euroopa tippmeeskondadest? Kõigi stiil on sama, kõik on spetsialiseerunud mehed. Kolme meetri joon, mis meile oli takistuseks, praegusi mehi enam ei sega. Kui sidemängija ka rohkem rünnakusse tõmmata, võiksid rünnata kõik viis või kuus meest (üksnes libero ei tohi rünnata – M. R.). See on see eripära, mida Eesti peaks rakendama.”

Raske öelda, kui kõrgele oleks toonane Kalev Euroopas kerkinud. Tegijad olid NSVL-i kõrval Rumeenia, Bulgaaria, Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Poola ja Jaapan. Lääne-Euroopa riikidest poleks Kalevile vastast olnud.

Kukk: „Imelik on vaadata, kui temporündaja seisab kolme meetri peal, pall tuleb kergesti üle ja siis ta söödab palli kõrge kaarega võrgu ette, et sidemängija jõuaks tagant kohale joosta. Vastased suudavad ammu blokiks ja kaitsemänguks kontsentreeruda. Selle asemel võiks visata kohe nurka, kahemeetrine ründaja lööks palli nõksti maha. Imeharva näeb tänapäeval ka hüppelt edasitõstet. Lähed nagu lööma, teed liigutuse ära, petad bloki õhku ja siis tõstad edasi.”

Just seda MM-valikmängus Rumeeniaga ühe korra tehtigi: Ardo Kreek hüppas üles ja söötis Tähele, kes palli kohe maha põrutas. Paraku näeb selliseid võtteid haruharva.

Karits: „Näiteks sidemängija Robert Viiber, kahemeetrine poiss, võiks minna ja kohe maha põrutada. Või siis edasi tõsta.”

Uljas: „Mulle hakkas Creţu süsteem ja olemine kohe meeldima. Lootsin, et klubitreenerid võtavad ka temast eeskuju. Aga olen täiesti pettunud, klubimängud olid üllatavalt kehvad.”

Kukk: „Eksida ei tohi! Dratšov (Kalevi triumfini viinud peatreener Ivan Dratšov – M. R.) tegi treeningu lõpetuseks nii, et kõik pidid palli maapõrkest Kalevi võimla rõdule lööma. Kui keegi pisut auti lõi, ütles kapten Peet Raig ikka: miks sa auti lööd? Ka niipalju aut on aut. Ei saa nii, et trennis teed lihtsaid eksimusi.”

Uljas: „Suurima arengu on teinud Robert Täht, kellele loodan kõige rohkem. Praegune koondis on meil ikka võimas. Ootan, et saaksin nautida häid mänge, ja vähemalt kaheksa hulka võiksid nad EM-il tulla, oma mõtteis loodan isegi kohta kuue seas.”