KOMMENTAAR: Võrkpalliaasta 2011: mängisime korralikult, aga suudame enamat

 (6)
Eesti võrkpallikoondise fännid Tšehhis Eesti-Portugali EM-mängul
Eesti võrkpallikoondise fännid Tšehhis Eesti-Portugali EM-mängulFoto: Ilmar Saabas

Möödunud aasta oli hea. Mitte rahuldav, vaid hea. Järelikult mitte väga hea, järelikult saab paremini. Natuke paremini võinuks esindusmeeskond mängida EM-i finaalturniiril (näiteks Tšehhiga) ja olümpiavalikturniiril (Hispaaniaga), aga kokkuvõtteks sobib hästi üks lause meeskonna kapteniks olnud Kert Toobalilt: „Mängisime korralikult.“

Peatselt saime aru, et Hispaania ongi meist natuke tugevam, võites olümpiavalikturniiri. Aga me ei olnud peksupoisid, meil on ruumi ka paremaks minna. Kas samamoodi suurvõistlusteks valmistudes või midagi muutes, selle üle võib vaielda. Tahaks, et suudaksime tulevasi vastaseid natukenegi millegagi üllatada, pakkuda midagi, mis oleks meile ainuomane. Et pealtnägija saaks öelda: vaata, eestlased mängivad niimoodi! Või siis: nii mängivad eestlased!

Eesti koondnaiskonda tänavu polnud. Aga Soome-Eesti ühisliiga tulemused ja Eesti meistrivõistlustel nähtu lubavad väita, et meil on mängijaid ja vähemalt paar klubi, kellele toetudes saaks naiskoondise üles ehitada. Õnneks on samal arvamusel ka võrkpallijuhid, nemadki tahaks veenduda, milleks naiskond aastate möödudes võimeliseks osutub. Naised väärivad oma šanssi mitte ainult Viljandi Metalli hea esinemise pärast ühisliigas, vaid ka tõsiasja tõttu, et silmapiiril on võimekaid noori, keda koondisse kuulumine motiveeriks.

Või miks ainult noori?! 32-aastane Katre Laanes mängib Soome meistriliigas silmapaistvalt hästi ja resultatiivselt. Tema vanuses ei pea tingimata loobumisele mõtlema, kuigi ajakirjanikel meeldib veterani seisust välja tuua. Kolme-neljakümne vahel tippmängijaid (tippmängijaid!) leidub maailma kõige kõrgemal tasemel mängivates võistkondades, on ka üksikuid üleneljakümneseid. Juba hakkab tunduma, et trend süveneb. Isegi 46-aastane Irina Kirillova, paljude rahvusvaheliste tiitlite omanik, valmistub areenile naasmiseks ei kellegi muu kui Venemaa superliigat juhtiva Jekaterinburgi Uralotška dressis. Venemaa karikafinaalis auhinnati parimaks sidemängijaks 41-aastane Konstantin Ušakov. Enam-vähem samas vanuseklassis on itaallane Valerio Vermglio, jänki Lloy Ball, Vadim Hamutskihh jmt – loetelu tuleks pikk.

Rõõmustavad noorte võidud

Laskugem mõne astme jagu madalamale, et rääkida noortest. Võrulased pidasid jõulude ja uue aasta vahel tänuväärse turniiri oma spordihoones (Rantipol Cup), lastes võistelda neil, kes puhkeperioodi mänguga täita soovisid. Turniiri võitis TTÜ meeskond, alistades kahe põhiründajata (Pavel Kružajev, Deniss Sintov) nii Pärnu, Daugavpilsi kui Võru meeskonna. Võitjameeskonna parimaks mängijaks tunnistati veel A-vanuseklassi kuuluv saarlane Karlis Mesila, senine varumees. Ühe turniiriga varumehest esimeste hulka... Pärnu VK vastu tegi vasakukäeline diagonaal Mesila (195 cm) Võru treener Marko Metti hinnanul eriti hea mängu („Läks ja lammutas, seisule vaatamata“), aga kiiduväärsest küljest küljest näitasid end ka tema eakaaslased Karel Ellermaa, Mihkel Tanila, Mikk Markus Sihver. Ja seljavalust peaks ükskord üle saama ka Eesti koondise kandidaat Mart Tiisaar... Tähelepanuväärseid kujusid vaatab vastu mujaltki.

Niisugused uudised teevad rõõmu, sest Pärnu ja Daugavpilsi meeskond pole TTÜ-st nõrgemad ja on hea, kui võita suudetakse usaldust õigustavate noortega. Seda huvitavam on nendel silm peal hoida eelseisvates Schenkeri liiga mängudes, näiteks Läti meistri Riia Lase vastu võõrsil (14.I).

Eesti noortekoondised näitasid end möödunud aastal heast küljest mitmel turniiril ja pääsevad teisele poole piiri oma taset võrdlema ka sel aastal. Ei maksa heituda, kui juunioride EM-i või MM-i finaalturniirile kvalifitseerumine üle jõu käib, suuri altminekuid elavad aeg-ajalt üle ka kõige tugevamad võrkpallimaad. Rõõmustagem, kui suudame võita Ukrainat, Valgevenet, Lätit, Soomet... ja kasutama aeg-ajalt võimalust, kui õnnestub vastu hakata kõige võimsamatele.

Tipptasemel kohtunikud

Kohtunikud on meil läbi mitme aastakümne tipptasemel vilistanud. Eestis pole teist pallimänguala, mille kohtunikud Euroopa kõrgemates klubisarjades vilistavad. Möödunud aastal mõistsid meie arbiitrid Toomas Murulo, Margus Kupp ja Tiit Kõiv kohut Euroopa Meistrite liigas, Euroopa Võrkpalli Konföderatsiooni karikavõistlustel (CEV Cup) ja Challenge Cup sarjas. Neis ei pettutud, neid vajatakse ka tänavu. Ületamist ootab järgmine katsumus: kes pääseb vilistama EM-i või MM-i finaalturniiril? Ja veel üks asi, pigem mure: tagala vajab kindlustamist, pealetulijaid pole palju, neid lausa napib. Kohtunikutöö motiveerimine väärib päevakorda võtmist. Nendeta ju mängida ei saa.

Mängijatest teevad Euroopa klubisarjades kaasa Oliver Venno (Meistrite liigas), Raimo Pajusalu, Keith Pupart ja Eivo Žuravljov (kõik Challenge Cup-il). Ei maksa unustada, et eurosarjas püsib konkurentsis Tallinna Selver, kel seisavad varsti Challenge sarjas ees (jaanuaris, kuupäevad määratakse lähipäevil) 1/16 finaali kohtumised Hollandi klubiga Dötinchem Langhenkel. Heal tasemel Türgi liigas hoiab end vormis Kert Toobal. Nende käekäiku on huvitav jälgida, sest kõik nad on tegijad, mitte varumeeste kastis tatsujad.

Aasta võistkonnaks 2011 sai emotsioone paisutanud Eesti jalgpallikoondis, puhtsportlikult edukam olnud meeste võrkpallikoondis leppis teise kohaga. Sama skaala alusel olid esimesed kaks treenerit Tarmo Rüütli ja Avo Keel. Kolme edukama spordialaliidu hulgas püsib endiselt Eesti Võrkpalli Liit. Võitsime mitu kaalukat sõprusmängu Peterburis ja Kuressaares, sh nelja Venemaa superliigameeskonda. Aga me poleks eestlased, kui päriselt rahule jääksime. Suudame enamat.