KOMMENTAAR: Kas Eesti võrkpall vajab täna B-koondist?

 (11)
Eesti võrkpallikoondise treening EM finaalturniiril Pala Yamamay Arenal Busto Arsizios.
Foto: www.joosepmartinson.com

Eesti meeste võrkpall on 2017. aastal jõudnud sellisesse seisu, kus rahvusvahelisel tasemel mängijaid ning noori talente leidub rohkem kui koondises kohti. Seetõttu pole ka enam pääsu küsimusest: kas me ei peaks ala arengu kindlustamiseks looma B-koondise, nagu on teinud mitmed Euroopa tipud?

Homme selgub 16 mängijat, kes pääsevad Gheorghe Cretu käe all valmistuma MM-valikturniiriks ja Maailmaliigaks. Lõplikusse valikusse jõuavad sisuliselt igal positsioonil vaid mehed, kes on tugevates välisliigades kanda kinnitanud.

Samal ajal on meil omajagu täiskasvanuikka jõudnud talente eesotsas Oliver Orava, Karli Alliku, Taavet Leppiku, Robert Viiberi ja Mart Naaberiga, kes tänavu ei pruugi koondisse lihtsalt mahtuda. Nende paremad päevad on veel ees, kuid edasist arengut silmas pidades vajaksid nad koondisesuve kui õhku juba praegu. Miks? Esiteks seepärast, et mitte Eesti liigas mängides mugavustsooni langeda, vaid üha rohkem kogemusi ka mujalt ammutada; teiseks, et neid motiveerida alaga jätkama; ning kolmandaks, et lihtsalt piisavalt koormust saada. Teatavasti kogunetakse koduklubides uuesti ju alles augusti alguses, sest enamikel meeskondadel pole võimalik mängijatele aastaringselt palka maksta.

Seotud lood:

Lisaks noortele on meil ka omajagu n-ö kuldses mängijaeas pallureid - Siim Põlluäär, Meelis Kivisild, Martti Keel jt -, kes suudaksid B-koondisele parajalt kogemusi ja kindlust pakkuda. Tõsi, paljud sellisel tasemel meestest mängivad võrkpalli õppimise või töö kõrvalt ning nende suveks meeskonda toomise võimaldamine vääriks omaette teemat.

Sarnaselt mängijatele leiaksid suvel mitmeks kuuks rakenduse ka paar kohalikku treenerit, kes saaksid meie järelkasvumeestel silma peal hoida ning ühes nendega areneda. Teist Giannit meil küll pole, kuid kindlasti suudetaks ka näiteks ühe kogenud (nt Avo Keel või Urmas Tali), ühe noore ja ambitsioonika (nt Oliver Lüütsepp) ning ühe kiidetud noortetreeneri (valikuid rohkemgi) abiga koostada täiesti pädev treeneritetiim.

B-koondise väljundiks võiks olla Euroopa liiga, mille võitmisega meie põhimeeskond selleks aastaks koha Maailmaliigasse tagas. Mäletatavasti hoidis mullu näiteks Bulgaaria koondis just Euroopa liigas kaasalöömisega oma tulevikumehi mängus. Seejuures kõige säravamad B-koondislased toodi juba suve keskel esindusmeeskonda mõne vigastatu või loodetust kehvemas vormis mehe asemele. Samas pole meie koondisering siiski veel nii lai ja ühtlaselt tugev nagu suurriikidel, kes sellist mudelit kasutavad. Jõukohasema variandina tunduks seega näiteks universiaadikoondise rakendamine. Paraku tänavu me Taipeis oma võrkpallimeeskonda mängimas ei näe.

Võrkpalliliit pole täna B-koondise loomise teemat veel tõsiseks aruteluks lauale pannud. Alaliidu töötajaid selles süüdistada pole mõtet, sest olgugi, et kõva häälega rahast tihti rääkida ei taheta, on selge, et juba Maailmaliiga osalemiskulude katmine nõuab meeletut pingutust ning lisavahendite leidmist. B-koondise loomine tähendaks aga sisuliselt eelarve kahekordistamist, ent praeguste vahenditega on see lihtsalt mõeldamatu. Näiteks lätlased, kelle alaliidu sponsorrahad lähevad saalivõrkpalli asemel suuresti rannavollesse, uurisid pärast EM-finaalturniirilt napilt väljajäämist põhjanaabritelt, kui palju Euroopa liigas mängimine maksma läheb. Kuuldes summat, pidid nad (oma põhikoondisega!) turniirist loobuma.

Teine võimalus on koondisse kaasatavate mängijate arvu suurendamine, mis toimiks näiteks algaval ülitiheda graafikuga suvel ilmselt üpris hästi. Pole ju välistatud, et praegugi antakse mõnes Maailmaliiga mängus näiteks Kert Toobalile nädala jagu puhkust ja võetakse meeskonda selleks ajaks Robert Viiber. Ent tegelikult peaksid Viiberi-sugused mängumehed olema koondisega seotud kogu suve, mitte ainult nädala või paar. Seegi investeering nõuaks aga märgatavat rahasüsti.

Me ei tea, mis ajad Eesti võrkpalli ees on ootamas. Võimalik, et uus generatsioon, kes on üles kasvanud paljuski hoovispordita, pole enam nii särav ja peagi jääb A-koondiseski headest meestest puudu. Et tühimiku tekkimist vältida, on oluline, et rahvusmeeskonda kuuluks järgmisest aastast igapäevaselt vähemalt 20 mängijat, toimigu see siis A-koondise laiendamise või B-koondise loomise näol. Võrkpallimeeskonnale pole piisavalt raha juurde toonud aga isegi head tulemused, mistõttu ei jää muud üle, kui ikka ja jälle loota, et üha enam leiavad tee koondise juurde potentsiaalsed sponsorid.