Siinkohal on paslik esitada katkend peatselt ilmuvast raamatust „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“, kus värvikat elu elanud võrkpallur meenutab lõbusaid noorusaegu ja tunnistab avameelselt, et polnud ise sugugi paipoiss:

„Ivan Dratšovi asemel Kalevi uueks peatreeneriks saanud Laimons Raudsepp tõmbas selge piiri enda ja meeskonna vahele. Peale kapten Rein Lingi teietasid teda kõik. Senisest rangemat joont hakati hoidma režiimiküsimustes. Patustajatelt võeti ära toidutalongid, halvemal korral palk või istutati pingile. Uus ninamees organiseeris hoolealustele laagrites ja tuuridel asist tegevust – külastati teatreid, Donetskis käidi maa all uudistamas kaevurite elu, kodumaal löödi aeg-ajalt kaasa sovhooside hoogtöödel.

Keel ei salga, et ta ise oli üks suuremaid paharette. Tihti tuli seista rivi ees ja kuulata Raudsepa mantrana korduvat epistlit meeskonna mainest: „Ei öelda, et Avo Keel käis kõrtsis. Öeldakse: Kalevi võrkpallur käis!“

Keel: „Nagu noortel ikka, meri põlvini. Pidasin Lümandu mõisas 20. aasta juubelit. Järgmisel hommikul läks lennuk igasügisesse füüsilise ettevalmistuse laagrisse Krimmi lõunarannikul asuvasse Aluštasse. Pidu läks nii pikaks, et ma ei pakkinud isegi asju ära. Jõudsin napilt lennukile, enne krabasin TPI ühikast kellegi sokid, ühed püksid ja mingid sussid jalga. Eks Laimons nägi, mis olukorras lennukile tulin. Õhtul oli esimene trenn. Käsutati rivvi, mul polnud isegi lühikesi pükse kaasas. Aga seal on palav. Seisan rivis, jalas kilepüksid ja seljas villane kampsun. No mis sa teed sellisega? Eks noor organism taastub kiiresti. Kui oled paar päeva jauranud ja esmaspäeval trenni lähed, siis juba esimese higiga muutub olemine kergemaks. Päris sellist staadiumit, et kõik maailmatajud on läinud, pole mul pidutsedes kunagi tekkinud.“

Kuidas oleks treener-Keel noort taltsutamatut mängija-Keelt distsiplineerinud?

„Arvan, et oleks küll ja päris jõuliselt. Ilmselt olnuks see peavalu. Võib-olla läinuks isegi sinnamaani, et tulnuks piir ette. Aitab küll, Keel, võid kuskil mujal olla. Loomulikult ei olnud ma mingi kingitus, kuni ma abiellusin. Seetõttu saan nüüd mängijatest paremini aru. Polnud ise ideaalne noorsportlane ja püüan mõista, kui mõni komistab. Olen võistkonnale öelnud: ma ei looda, et igaüks on täiskarsklane ja munk. Teatud piirini olen hea andestaja.““

Raamat annab ülevaate Eesti võrkpallimeeskonna käekäigust alates 1980ndatest aastatest tänapäevani. Tõusudest, langustest ja uuesti tõusudest. Lisaks Avo Keelele on raamatu tarbeks intervjueeritud üle 40 inimese. Punktiseisude kõrval räägime sellest, mis jäi mängude vahele – elust enesest. Raamatu autoriks on Märt Roosna.