INTERVJUU: Oliver Lüütsepp: Eesti võrkpallurid on välismaal hinnas kahel põhjusel

 (6)
Tartlased komplekteerimisega lõpusirgel
Eesti võrkpalli meistrivõistluste neljandas finaalmängus alistas Tartu Bigbank 3:0 (20, 24, 22) Tartu Bigbanki ja vähendas kaotusseisu kokkuvõttes üks - kolmele.
Oliver Lüütsepp tänavuses Eesti meistrivõistluste finaalis hoolealuseid juhendamas.Foto: Karli Saul

Tartu Bigbanki võrkpallimeeskond lõi eile käed austraallasest diagonaalründaja Curtis Stocktoniga, kes asendab meeskonna mullust suurimat ründejõudu Bradley Gunterit.

Delfi võttis viimase tehingu valguses ühendust Tartu meeskonna peatreeneri Oliver Lüütsepaga.

Oliver, Stocktoni nimega meenub ilmselt paljudele spordisõpradele legendaarne NBA mängujuht John Stockton, kuid teie uuest täiendusest teame vähe. Millise mängumehega on tegu?

(Muigab.) Ka minul tuli tema nime nähes esimesena John Stockton meelde! Curtis Stockton jõudis meieni sarnast rada pidi nagu Gunter mullu. Kui Gunter oli eelneval hooajal Kanada kolledžiliiga suurim punktikütt, siis Austraalia B-koondislane Stockton jõudis sama tähiseni tänavu. Ka omadustelt on nad üsna sarnased: mõlemal pikkust kaks meetrit ja löövad vasaku käega. Ilmselt ütlesid Gunter ja Lincoln Williams Stocktonile, et Eestisse kõlbab mängima tulla küll. Ta ei kaalunud pakkumist kaua, nagu enamikel mängijatel kombeks on. (Muide, Bradley Gunter siirduski uueks hooajaks ülitugevasse Poola kõrgliigasse Gdanski ridadesse - toim).

Seotud lood:

Miks Tartu meeskond viimastel aastatel leegionärid just Põhja-Ameerikast on hankinud?

Ütleme ausalt: Euroopas maksab sama tasemega mängija täna rohkem, kuna on end siinsel võrkpallimaastikul juba tõestanud. Kanadas aga profivõrkpalli pole ja mängijad peavad esimesel hooajal Euroopas mõnes madalamas liigas omale nime tegema, enne kui tugevamad klubid neid palkama on nõus. Samuti on Põhja-Ameerika agendid saanud meile tuttavaks ja võime neid usaldada.

Tartust on siirdunud kahe hooaja vahel välismaale suisa kolm Eesti mängijat: Rait Rikberg, Kevin Soo ja Robert Viiber. Kui kaugel aga uue meeskonna komplekteerimisega olete?

Eestlastest jätkavad meil sidemängija Ronald Järv, temporündajad Meelis Kivisild ja Mart Naaber, nurgaründajad Markkus Uuskari ja Stefan Kaibald ning libero Robin Valting. Juurde oleme toonud paar kohalikku noormängijat ja nüüd ka Stocktoni.

Keda veel meeskonda otsite?

Otsime välismaalt ühte sidemängijat ja nurgaründajat. Siis peaks meeskond komplekteeritud olema.

Eelmise aasta kolmest leegionäridest ei jätka keegi?

Toms Vanags on nurgaründaja positsioonile üks variantidest, aga nii meie kui ka tema ise otsib veel paremat lahendust. Aga jah, oleme temaga ühenduses küll.

Kas Vanags küsib oma taseme kohta liiga kõrget palka?

Ei, selles pole asi. Loodame lihtsalt leida veidi parema mängija sellele positsioonile.

Tuntumatest Eesti mängijatest pole Tartul õnnestunud sel suvel kedagi endale meelitada. Miks nii?

Mis siin salata, tegime nii diagonaalründajale Hindrek Pulgale kui sidemängijale Aleksander Eermale pakkumise, aga mõlemad valisid vastloodud Saaremaa klubi. Pulga otsus on igati normaalne ja arusaadav - tegu on ikkagi tema kodulinnaga. Eermale pakuti ilmselt lihtsalt kas paremat lepingut või rohkem mänguaega. Oleme Tartus võtnud selge hoiaku, et kedagi üle maksma me ei hakka. Vaatame mängija reaalset taset ja selle järgi teeme ka pakkumise.

Eesti mängijate välismaale siirdumise laine on jätkunud ka tänavu. Välislepingu teenivad isegi mängijad, kellel ei jäänud Balti liigas seljataha just eriti silmapaistev hooaeg. Selline tendents ja Saaremaa klubi lisandumine on tekitanud koduliigas väga tuntava mängijate defitsiidi. Kuidas sina kui ühe koduse liiga klubi peatreener sellesse nähtusesse suhtud?

See on kahe otsaga asi. Ühtpidi on mul taolise arengu üle väga hea meel: Eesti mängijad on täna välismaal hinnas. Välisklubide huvi eestlaste vastu on selgelt kasvanud kahel põhjusel: esiteks tänu koondise silmapaistvatele esitustele ja teiseks tänu sellele, et välismaale siirdunud mehed on end võõrsil heast küljest näidanud. Ja nüüd lähevadki kõik iga hinna eest välja, kui võimalus tekib. See on nende õigus. Ja paljude jaoks ka unistuse täitumine.

Meie võrkpalli kandepind pole aga nii lai, et noori mängijaid sama kiirelt peale kasvaks. Seetõttu kannatab ka paratamatult koduse liiga tase.

Õnneks on meil koduses liigas ka selliseid mängijaid nagu näiteks Uuskari ja Kaibald - noortekoondise põhitegijad, kes kannavad ka meistriliiga taseme juba välja.

Selle, et noored saavad meistriliigas hakkama, on tinginud ilmselt kaks asja. Ühtpidi on liiga tase langenud ja teistpidi saavad noored kiiresti küpseteks mängumeesteks. Isegi nimetatud Uuskari ja Kaibaldi vastu tuntakse välismaalt huvi. Uuritakse, millised on nende lepingud.

Ma väga loodan, et need eestlased, kes praegu välismaal mängivad, leiavad motivatsiooni karjääri lõpus veel kodumaal mängida. See annaks Eesti võrkpallile palju juurde.