Gheorghe Creţu pintsakust ja saladustest
Paljud on sel kevadel võrkpallimeeskonna treeneritepinki vaadates õhanud: lõpuks ometi on alaliit mehed soliidselt riidesse pandud. Kui meie korvpallitreenerite puhul on laitmatu ülikond harjumuspärane, siis võrkpallijuhendajad on siiani mugavalt dressides läbi ajanud.
Koondise loots Gheorghe Creţu ei varja, et pole sellest vaimustatud. Põhjus on proosaline: temperamentne rumeenlane on harjunud matši ajal energiliselt kätega vehkima ja pintsakus ei ole seda lihtne teha.
Ilus, aga ebamugav?
„Küsimus ei ole meeldimises. Puhkuse ajal meeldib mulle korralikult riietuda. See on mu hobi. Kui ise veel mängisin, saabusin kohtumisele ilusate riietega, aga see (mängu ajal ülikonna kandmine – M. R.) on teine asi, sest ma ei suuda end kontrollida. Kui sponsor nii tahab, siis minu poolest on kõik okei. Kui peame pintsakuga jätkama, siis jätkame. Itaalias on kohe selline reegel ning 14 kõrgliiga ja 14 teise liiga treenerit on ülikonnas. Poolas pole reeglit, aga umbes 70% klubisid surub treenerid samuti pintsakut kandma. Minult küsiti, kas tunnen ennast selles mugavalt. Vastasin, et mitte. Milles on probleem? Ütlen, mida tunnen. Kas seda on raske mõista, et ma ei saa mängu ajal tavapäraselt kätega vehkida?” imestas Creţu, kes on leidnud pintsakule praktilise väljundi – ta turvab sellega palluritele antavaid juhiseid.
Miks sa mängijatega rääkides end pintsakuga varjad?
„Muidu kuuleksid vastased mu juttu, kui räägin võrgus olevate kuttidega. Muidugi, kui räägiksime eesti keeles, võiksin karjuda nii kõvasti, kui tahan. Inglise ja ka itaalia keeles, mida paljud mõistavad, seda teha ei saa.”
Too palun näide, kuidas saaks sinu antud infot Eesti vastu kasutada.
„Kui karjun Kerdile (sidemängija Kert Toobal – M. R.): mängi pikka vahemaad! See tähendab, et ta söödab endast kaugemal olevale ründajale. Aga ega vastaste keskblokeerija loll ei ole. Seda kuuldes liigub ta sinnapoole.”
Osale treeneritele ei meeldi, kui time-out’i ajal telekaamerad nende ümber tiirutavad.
„Kui Poolas on klubil mitu statistikut, siis ühel on mängu ajal arvuti lahti, telepilt jookseb. Kui kaamera tuleb teie juurde ja räägite kõva häälega, võib sealt infot saada. Teine asi on see, kui sidemängija näitab kaaslastele mängu ajal käega selja taga kombinatsioone. Kui vastaste statistik istub samal pool väljaku otsas, võib ta info edasi anda. Enamikul tiimidel on temporündajatele samasugused kutsungid.
Tuleb olla ettevaatlik. Isegi kui näitan servijale nii (näitab kujuteldava pintsaku varjus käega ühte näppu – M. R.), et ta palliks positsioonile number üks, siis võib statistik, kes asetseb samal väljakupoolel, raadiosaatjaga teada anda: olge valmis, serv tuleb number ühte. Seega tuleb märku anda viimasel hetkel, et neil poleks aega suhelda.”
Kui palju sa üldse mängu ajal hoolealuseid instrueerid?
„Olenevalt olukorrast ja teisel pool võrku toimunud muutustest. Varasemate mängude põhjal on teatud taktika paika pandud. Kuid mängu jooksul võib juhtuda, et vastased, näiteks nende sidemängija, muudavad mängu ülesehitust. Tõeliselt suurtest tiimides – pean silmas Kaasani Zenitit, Civitanova Cucine Lubet, kellel on taustatiimis 15 liiget – analüüsib üks statistik ainult blokki, hoides raadiosaatja kaudu abitreeneriga ühendust, teine teeb tavapärast statistikutööd. Meil on ainult üks statistik – Alar Rikberg, kes peab suutma kõike jälgida.”
