Aasta tagasi mängis 195-sentimeetrine Tammiksaar alles Rakvere esiliigameeskonnas ja lõi kaasa A-klassis meistrivõistlustel. Nüüd on Eesti meistermeeskonna rivistuses ootamatult palju väljakule saanud. Hüpe on mõistagi suur, igas mõttes ja nõuab kiiret kohanemist, ka vaimu karastumist ja varasemast professionaalsemat suhtumist. „Kindlasti on see öö ja päev, esiliigaga ei anna võrrelda, siin on ikka tipptasemel mehed, kes teevad päevas kaks korda trenni. Nendega on kindlasti koormus suurem ja pingutada tuleb rohkem,” tõdes Tammiksaar.

Ja kindlasti on oluliselt suuremad ka treenerite nõudmised? „Kindlasti. Avo Keele käe mängides on tingimused päris karmid, sirge jalaga ei tohi midagi teha, ka puhkus peab paigas olema, et trennis tuled maksimumi endast andma,” tunnistas Tammiksaar.

Rootslaste Linköpingu vastu tõi ka kodus saadud 3:2 võidumängus 12 punkti (+9; rünnak 42%, vastuvõtt 50%), tänases 3:1 võidumängus horvaatide Kaštelo Mladosti üle oli isiklik skoor 9 (0; 41%; 38%). „Mängu alguses oli mul see vastuvõtt probleemne, rünnakul sain ennast käima. Kindlasti tuleb neid vigu ka, kus ma teen lihtsaid, mõttetuid otsuseid. Löön auti või blokki. No blokis pean kõvasti juurde panema, et käed korralikult üle saaksin,” analüüsis Tammiksaar oma nõrkusi ja tugevusi. Kiidusõnu võib öelda pallingu kohta, heal päeval on see väga ohtlik.