Meil on tunnuslause „Eesti on võrkpallimaa“, mida see Sinu jaoks tähendab, kui üldse?
Seda, et meil on alati olnud teatud järjepidevus, alati on keegi tipus. Ja ka treenerite osas – meil tuleb noori treenereid väga hästi peale.
Mulle tundub, et võrkpalli Eestis praegu tõesti armastatakse – koolides ja igal pool rahvaliigades mängitakse. Praegune seis on hea sümbioos alaliidust, treeneritest, tulemustest ja fännidest, et oleme seal, kus oleme. Ja ma usun, et seda nii-öelda kõrghetke kasutatakse väga hästi ära – meedia ja kõik toimuv.
Mis meie võrkpallis hästi on, mida võiks muuta/parandada?
Minu ajal oli naiste ja meeste võrkpall väga lahus ja suhtumine oli erinev. Tänaseks oleme jõudnud kohta, kus naistele pööratakse samaväärselt tähelepanu ja ei tehta enam vahet.
Sellist tööd nagu alaliit praegu teeb, see on ikka öö ja päev võrreldes vana ajaga, see, kui palju mängijaid aidatakse. Lisaks meedia ja kõik muu selline, tuleb ainult ise tegija olla ja kõik teed on valla.
Millest Sa võrkpalliga seoses unistad?
Oma kodus Euroopa meistrivõistluste korraldamine on väga eriline sündmus, üks unistus on olnud see. Saab siinsamas minna EMi vaatama, uskumatu! Ja muidugi – suurim unistus on, et tuleks mingi tiitlivõistluste medal! Muidugi ma kardan, et see on EMidel üliraske, samas unistada ju võib.
Ja teiseks on mul rannavõrkpalliga seoses unistused, mille suhtes ma hakkan ise kaasa aitama – mul on kolm poissi (lapselast-toim) ja neljas tulemas ehk siis kaks paari tuleb kohe juurde! (naerab). Unistus on seegi, et minu lapselapsed lihtsalt mängiksid võrkpalli. Sest võrkpall on intelligentsete inimeste võrratu mäng.