EESTI VÕRKPALL 95: Stanislav Dilaktorski – basseinist palliplatsile

Tänavu suvel saanuks 80-aastaseks Eesti läbi aegade üheks mitmekülgsemaks võrkpalluriks peetav Stanislav Dilaktorski. Ta sündis Leningradis (nüüd Peterburi) 3. juunil 1934 ja suri seitsmekümneselt Tallinnas. Kiire liikumise, kõrge hüppe ja taibukalt olukordi lahendava ründajana oli ta nõutud mees nii Eesti klubides kui koondises.

Dilaktorski oli näide sellest, et tippu võib jõuda ka hilja ühele alale keskendudes. Koolipõlves hakkas ta 16-aastaselt käima hoopis ujumistreeningul, kus tuli Eesti noortemeistriks. Tema juhendajate loetelus on isegi kuuulus poksitreener Karl Leman – alles tema järel tulid võrkpallitreenerid Ilmar Lindpere, Helmuth Kallik, Hugo Huimerind, Ivan Dratšov. Võrkpalli võttis ta omaks 18-aastaselt, omal käel, kui Tallinna 32. keskkoolis õppis.

Dilaktorskiga koos Eesti esindusmeeskonda (valdavalt oli see Tallinna Kalev) kuulunud Henn Karits on meenutanud: Stass hiilgas treeningulaagris sellega, et võitis teisi... jalad ees ujudes. Võrkpalli oli ta võimeline lööma mõlema käega. Tema nimi figureeris NSV Liidu koondise kandidaatide hulgas, kui ta oli alles 19-aastane, pikkust 185 cm. Aga kalevlastele omase kiire, tehnilise ja osava mänguskeemi juures ta jõulisemat stiili viljelevasse suurde koondisse poleks ehk sobinudki.

1968. aastal, kui Kalev NSV Liidu meistriks tuli, oli Dilaktorski hooaja esimeses pooles meeskonna põhitegijate hulgas, teise poole mängudest jäi ta vigastuse tõttu kõrvale. Teine nimetamisväärne üleliiduline saavutus oli üliõpilasmeistri kuldmedal. Eesti meistri tiitleid kogus ta kogunisti üheksa. Eesti koondisse kuulus Stanislav Dilaktorski 14 aastat.

Pärast inseneridiplomi omandamist Tallinna Polütehnilises Instituudis töötas Dilaktorski aastakümneid Tallinna Trammi- ja Trollibussivalitsuses. Sealses valitsusalas oli võrkpall pikka aega kõrge au sees.

Eesti Võrkpalli 95. juubelile pühendatud ajaloo-rubriigi artikleid kirjutab Valeri Maksimov.