EESTI VÕRKPALL 95: Mida võiks veel teada


Eesti võrkpall 95
Eesti võrkpall 95

95-aastane võrkpall Eestis on ainult pisut-pisut noorem Eesti Vabariigist. Seega pole suur, kolme numbrikohta vajav tähtpäev enam kaugel. Ja kuuldavasti läheb järgmiseks juubeliks valmistumine lahti juba varsti, uue aastanumbri saabudes.

Volley-portaal on püüdnud lugejaid kursis hoida mitte üksnes Eestis toimuvaga. Seda enam, et suurem osa Eesti tippmängijatest töötab välisklubis, kusjuures silmapaistvalt mängides, andes mõtet nende käekäigu jälgimiseks. Aga igav ei hakka ka paljusid Schenkeri liiga, Eesti meistri- ja karikavõistluste mänge jälgides. Laupäevane Eesti naiste ja meeste karikafinaal Tartus (13.XII) on üks huvitavamatest, eeldatavasti ka autasustamine ja muidugi juubelipidu. Peole oodatakse igaüht, kel võrkpall armas – olgu siis armumise aeg ammu-ammu või täna.

Nagu ajaloorubriigile kohane, vaatab ka tänane lugu tagasi. Seekord viiekümnendaate teise poolde, kui väikesearvuline Eesti mitukümmend korda suurematele vastu püüdis hakata ja mõnikord saigi.

Neli aastat pärast Joosep Julma (Jossif Džugašvili) surma (1953) muutus tema juhitud impeeriumis palju – mõneks ajaks. Kergem hakkas ka spordiga end sidunud inimestel. Eestis sündis uskumatu: sportlastel lubati kanda sinivalgeid võistlusdresse, millele oli kirjutatud EESTI – ja ei midagi muud! Eesti koondise dress oli tohutult populaarne, juba selle selgasaamise nimel tehti rohkem trenni. Mõned kandsid dressi isegi vabal ajal, pintsaku all.

Kes tahtis siis enam mäletada, et 1956. aasta NSV liidu rahvaste esimesel spartakiaadil oli Eesti koondislastel seljas dress kirjaga (kirillitsas: tagurpidi E): Eesti NSV. Ja mis häbi, teised baltlased kandsid juba siis dressi kirjaga Latvija või Lietuva...

Eesti koondis hõivas rahvaste spartakiaadil kiiduväärselt kõrge kuuenda koha. Neli kuldmedalit olümpiaga võrreldaval mängudel oli kahtluseta suur asi. Järgmistelt mängudelt kolme aasta pärast naases Eesti spartakiaadikoondis koguni kuue kuldmedaliga. Võistkonnaaladel oli koht kuue hulgas kindel tunnistus rahvusvahelisest klassist.

Eesti võrkpallurid, eriti naised, olid treeninud rohkem kui kunagi varem ja komistasid vaid esimesel spartakiaadil (8. koht), kahel järgmisel saavutati kuues koht. Mehed jõudsid esikuuikusse samuti kaks korda. Meeste tund, nagu me teame, tuli veel kümmekond aastat hiljem, kui NSV Liidu meistriks krooniti Tallinna Kalev.

Stalini ränga pärandi tagajärjed vähenesid tasahaaval, piirinöörid lõdvenesid. Eesti NSV-s jõuti 1957. aastal esimeste rahvusvaheliste kohtumisteni: Tallinna ja üllataval kombel ka Tartut külastasid Soome võrkpalliliidu poolt kokku pandud meeskond ja töölisspordiliidu (TUL) naiskond. Kõik mängud lõppesid eestlaste suureskoorilise võiduga. Komsomoli (nüüd Kalevi) staadionile Tallinnas paigaldati mängudeks laudpõrand. Tribüünid olid rahvast tulvil. Kui avamisel mängiti Soome hümni, voolasid tuhandetel inimestel pisarad. Valusad mälestused... Sama kordus järgmisel päeval Tartus, Kassitoomel, kuhu kogunes spordiajaloolase Valter Lengi andmetel ligi kümme tuhat inimest.

Kümme tuhat inimest Eestis võrkpalli vaatamas!? Kui see on tõsi, peaks olema tegemist enam kui pool sajandit kestnud publikurekordiga.