Jago lendas 24. aprillil Liibanoni, taskus leping Bouchriehiga, mis pidi kokkulepete kohaselt kohapeal allkirjad saama, vahendab
volley.ee
. Ebameeldivused algasid kohe sinna jõudes ja mida päev edasi, seda suurem kahtluseuss Jago hinge puges.

„Esiteks lükati allkirja andmist pidevalt edasi,“ alustas Jago. „Lasin lepingu lõpptähtajaks panna 25. mai, et saaksin seejärel koondisega liituda ja hea vormi korral ka MM-valikturniiril osaleda. Kohapeal selgus aga, et mängud võivad venida juunikuusse. Pidanuksin mängima ainult Liibanoni meistrivõistluste Final Fouril, kuid mul paluti osaleda ka kolmes järele jäänud põhiturniiri kohtumises. Võtsin neid kui head ettevalmistust tähtsamateks mängudeks ja olin nõus.“

Tegelikult tegi Jago kaasa kahes kohtumises. Esimeses võõrsil saadud 3:0 võidumängus tabelis Bouchriehi ees teisel kohal asuva Zahra üle lõi eestlane koguni 12 ässa. „Püstitasin isikliku rekordi, millele aitas kaasa kitsas ja madal võimla, kus mängimise muutis ohtlikuks kivipõrand. Mõtlesin salamisi, et pärast sellist mängu tehakse minu sinnajäämine kiiresti ametlikuks,“ meenutas Jago.

Tegelikkus aga nii roosiliseks ei osutunud. Möödus neli päeva ning Jagol ja Bouchriehil tuli kodus vastu võtta 1:3 kaotus liidrilt Anwarilt. „Vastane oli meist tugevam, minu esitusel polnud häda midagi,“ täpsustas Jago.

Kolmandas põhiturniiri mängus Dalhouniga polnud Jago aga lepinguta nõus kaasa tegema. „Siis tehti mulle uus, kolmandiku võrra väiksema palgaga pakkumine, mis oli rahaliselt siiski OK. Kuid pärast mitut valet ja pikka ootamist puudus mul tahtmine sinna jääda ning end nii tähtsal suvel ohverdada."

Jago juhtum sarnaneb teise Eesti koondise nurgaründaja Jaanus Nõmmsalu omale, kes lendas jaanuaris Iraani klubisse Urmia Foolad, kuid kümne seal veedetud päeva jooksul osapooled lepinguni ei jõudnud.