Esimene maailmasõda (1914-1918) oli lõppemas. USA kindral Jack Persching leidis, et kui sõdurid parajasti ei võitle, võiks nad kehaliselt aktiivsemad olla. Selleks laskis ta transpordilaevaga kodumaalt Euroopasse saata 16 000 võrkpalli. Seda enam, et lendpalliga oli juba põgusalt tutvust teinud ka naised – nemad küll mitte kuus-kuue, vaid üheksa üheksa vastu mängides. Harrastus võttis vedu ja laiendas kiiresti mõjupiirkonda mitte üksnes Ühendriikides, vaid ka Kanadas, Jaapanis, Hiinas, Filipiinidel, Euroopa riikides, Lõuna-Ameerikas, Põhja-Aafrikas, samuti Eestis. Organisatsiooniliselt oli kõige aktiivsem ülemaailmse leviulatusega noorte meeste kristlik ühing NMKÜ (ingl k.YMCA).

Sõja lõppedes naases võrkpall aktiivsemal moel tagasi kodumaale (võrkpall sündis USA-s 1895). Maailma esimene rahvuslik võrkpalliliit loodi hoopis Uruguais aastal 1916. Esimeste USA meistrivõistlusteni jõuti alles 1928. aastal (mehed) ja 1949. aastal (naised). Esimesed Eesti meistrivõistlused toimusid 1925. aastal, mängida said nii naised kui mehed.

YMCA leidis, et võrkpallimäng on väljumas kontrolli alt ja kujunemas aktiivseks võistlusspordialaks. Noorkristlaste veendumuse kohaselt piisab sellest, kui see vaid kerge ajaviitena leviks. Kasinust, vaoshoitust, liialdustest hoidumist propageerivate jumalasulaste mõju oli suur, nende mõttelaad domineeris ameerika võrkpallis aastakümneid.

Niipea, kui NMKÜ Tallinna osakond võrkpalli oma võimlemistundide kavva oli võtnud (1919), hakati ettevaatlikult ka võistlema. Esimese välkturniiri võitiski NMKÜ. Agarad Tartu koolinoored pidasid mitte ainult koolidevahelisi, vaid ka klassidevahelisi võitlusi.

Ajakirjandus küll uue ala vastu erilist huvi ei ilmutanud, aga spordiajakirjanikud ise olid veel algajad – Eesti Spordilehe sünniaastaks kirjutati 1920. Võrkpalli esimese tegevusaasta suuremas tähiseks oli Tallinna NMKÜ poolt ellu kutsutud Ameerika Mängude Spordipeoga, mille kavas oli ka võrkpall. Pealinnas mängiti Tallinnas, Näituse platsil (praegu Tornide väljak), Tartus Vallikraavi tänava platsil (hotell Park).

Eestis kujunes korv- ja võrkpallist noorte lemmikmäng, toetust saadi noorsoo-organisatsioonidelt, haridusjuhtidelt, kultuuritegelastelt. Vanema põlve sporditegelaste silmis oli võrkpall ja korvpall siiski pigem laste ja noorte vaba aja veetmise viis, pingevaba tegevus, ei enam. Eestis domineeris kahekümnendatel aastal kergejõustik, raskejõustik ja jalgpall, järgnesid ujumine, võimlemine, sõudmine, uisutamine, jääpall jm. Kerge- ja eriti raskejõustiklastel oli ette näidata suurvõistluste medaleid, võrkpalli vedajad suutsid rahvusvahelise alaliidu luua alles 1947. aastal, olümpial mängiti esmakordselt alles 1964. aastal.