34-aastasena välisliigast unistav Rikberg: Cretu andis mu karjäärile uue hingamise
Eesti võrkpallikoondise põhilibero, kogu karjääri Tartu meeskonnas mänginud Rait Rikberg pole välismaale mängima siirdumise unistusest loobunud, kuigi iga lepingut ta enam vastu ei võtaks.
"Ega selliseid mehi vist polegi Eesti pallimängualadel palju olnud, kes 16 aastat ühes võistkonnas oleks mänginud. Ainult korvpallur (Marek) Doronin meenub," ütleb Rikberg.
Võrkpallimängu kõrvalt Tähtvere tennisekeskuses reketite keelestajana töötav Rikberg oli Eestis aastaid vendade Sten ja Asko Esna varjus, koondise põhiliberoks kerkis ta alles veidi enne 30. eluaasta täitumist. Sten Esna oli selleks hetkeks karjääri lõpetanud ning Rikberg teenis Asko Esna ees toonase koondise peatreeneri Avo Keele usalduse.
"Kindlasti olen ma täna parem mängija kui kümme aastat tagasi. Samas pole ma õige inimene, kellelt küsida, kas ma praegu, 34-aastasena, ka elu parimas vormis olen. Ise tunnen end hästi, vaid põlv on tänavu valu teinud," räägib vanameister.
Ammutas Cretult teadmisi ja motivatsiooni
Gheorghe Cretu n-ö valitsemisaastatel on "Mehike", nagu hüüavad Rikbergi meeskonnakaaslased, olnud koondises juba asendamatu lüli. Ta on servi vastuvõtul kindel, jookseb kaitsepalle päästes kasvõi läbi seina ning - mis vähemalt sama oluline - hoiab oma meeletu energiaga meeskonna tuju üleval.
"Ütlen ausalt: Gianni (Cretu hüüdnimi - toim.) peatreeneriks tulek andis mu karjäärile uue hingamise. Tema teadmised ja kogemused... Üritan neid ise ära kasutada ja ka noormängijatele edasi anda. Tuleb tõdeda, et Eestis polnud näiteks kümmekond aastat tagasi keegi lähedalgi tema teadmistepagasile," hindab Rikberg.
Miks pole Euroopa esikümne piirimail paikneva Eesti koondise põhimees aga tänaseni välismaale siirdunud? Põhjus peitub suuresti tema positsioonis. Võrkpalliringkondades on hästi teada fakt, et liberot reeglina välismaalt meeskonda ei tooda.
Variandid nii Prantsusmaalt kui Iraanist
Viimastel aastatel on Rikbergi siiski ka välismaal märkama hakatud. Tõsi, kaasa on aidanud sellele nii Cretu kui koondise kapten Kert Toobal.
"Olin vähemalt enda arust eelmisel suvel väga lähedal Prantsusmaale Rennes'i Kerdi meeskonnakaaslaseks siirdumisele," tunnistab Rikberg. "Agent helistas mulle kolmel korral ja ütles: homme paneme lepingule allkirjad! Minu poolt olid kõik tingimused eesotsas palganumbriga läbi räägitud. Lükkasin isegi Tartule vastamise tähtaja kuu võrra edasi, kuni 29. juulil lõpuks ikkagi nendega käed lõin, sest Rennes'ist polnud jätkuvalt lepingut tulnud."
Toobal selgitas eilses intervjuus Delfile ka ise Rikbergi Rennes'i siirdumise takerdumise tagamaid (loe siit). Lisaks Rennes'ile tunti Rikbergi vastu huvi veel ühest Prantsusmaa klubist, ent ka Iraani kõrgliiga keskmike hulka kuuluvast meeskonnast. Iraan on teatavasti üks võrkpallimaailma hetke kuumemaid riike, kus lühikese ajaga on tekkinud maailmatasemel koondis ning rahakas meistriliiga.
"Iraani variant, mis tekkis tänu Gianni kontaktidele, oli tegelikult väga ahvatlev. Seal olnuks suur palganumber ja lühike hooaeg, pärast mida saanuks puhata või Euroopas mängida. Ka perelt tuli roheline tuli - sellist varianti ei pruugi enam tekkida! Diil jäi lõpuks ikkagi katki, sest meeskonna diagonaalründaja sai vigastada ja minu jaoks mõeldud raha eest tuli talle asendajat hakata otsima," räägib tartlane.
Peale maksma ei hakka
Välismaale siirdumise mõttest pole Rikberg loobunud ning kui tervis vastu peab, tahab ta eeloleval suvel oma pikaaegse unistuse täita. Tartuga on Rikbergil hetkel vaid üheaastane leping (lõpeb sel suvel), mängijakarjääri loodab ta jätkata aga kolm-neli hooaega.
"Olen välismaal mängimisest unistanud küll noorusajast saati, kuid see pole mingi kinnisidee. Kuna mul on pere, siis mängib ka raha olulist rolli. Päris peale maksma ma ei hakkaks," viitab Rikberg mitmele Eesti noorele, kes on viimastel aastatel ostnud end ise Eesti klubist välja, et välismaale pääseda.
